Elust Eestis: kritiseerimine kui suurim surmapatt

Ma veel Eestist ära kolinud ei ole (kes teab, kas olingi?), nii et jätkan aga hoogsalt nende asjade välja toomist, mis mulle siin ei meeldi. Midagi pole teha - olen selline. Kui midagi ei meeldi, siis pean selle välja ütlema. JA KÕVASTI. Mu vanaisa, kange ingeri mees, selgitas oma tõde kätega, mina sõnadega.

Mind ajavad alati pööraselt naerma inimesed, kes siis, kui ma (või Inno) kedagi või midagi kritiseerin, kukuvad pröökama, et kolige siis siit ära. Pakkige juba oma roosad kohvrid. Lehva-lehva ja nii edasi. Justkui oma riiki ei tohikski paremaks tahta ega paremaks teha. Justkui peaks kõigega alati rahul olema. Ehtne nõuka.

Eestlastel on ütlemine, millest mina aru ei saa: „Ole rahul sellega, mis sul on!”  Ma ei ole teist nii jaburat ütelust kuulnud. Kui sul hammas valutab, siis sa ju ei ohka nukralt ega ütle, et ok, hullusti valutab, aga rsk, tuleb olla rahul sellega, mis on. Ei lähe hambaarsti juurde. Või stopp. Eestlane vist on rahul isegi hullusti valutava hambaga. Ega meil muidu nii palju hambutuid oleks nagu Roaldi saatest välja tuli. Eestlane pelgab hambaarsti juurde minna, sest kardab, et nii võib temast jääda mulje, et ta on kohutav viriseja ja vingats. Ei suuda isegi hambavalu välja kannatada, kurask!!!

See on teine omadus eestlaste juures, millest mina aru ei saa. Kriitikat, millegi kritiseerimist peetakse virisemiseks ja vingumiseks. Seetõttu paneb nõukamentaliteediga eestlane pahaks ka oma ausa arvamuse avaldamist. Kuna seesinane OMA ARVAMUS erineb pahatihti laialtlevinud arvamusest ja üks õige eestlane ei saa ju enne suud lahti teha, kui on saunas või poe taga kuulnud, mida arvavad samast asjast Küla Karla ja Naabri Maali. Ning oma arvamuse nendega kooskõlastanud.

Minu isa õnneks ei olnud selline eestlane (Eesti ajal sündinud inimesed ilmselt ei olegi, see rohkem nõukaajal sündinute probleem) ja tema jaoks olnuks suurim häbi, kui ma oleks teinud ja arvanud nii nagu teised. Kõige hullem: otsustanud midagi ära ja muutnud siis oma otsust, kui teised oleks mulle midagi muud soovitanud. Kümneid, võib-olla isegi sadu kordi rääkis ta mulle eestiaegset lugu Albikära Antsust, kes tahtis alati külarahvale meele järele olla ja pidi lõpuks hobust turjal kandma. Seda oli mu isale rääkinud juba tema ema Julie ja isa arvates olnuks suurim häbi, kui minust saanuks Albikära Ants. „Tee alati oma pea järele,” oli meie kodus kui refrään.

Nii ma siis kritiseeringi, kui mulle miski ei meeldi, ega kõhkle kunagi oma arvamust välja ütlemast. Mind ei huvita, kui see teeb must külarahva silmis Eesti kõige suurema vingatsi. No ja siis! Vähemasti olen oma tõe välja öelnud ja külarahvale väheke mõtlemisainet andnud. Ega pea iial teistele meele järele olemiseks hobust seljas tassima.

Mõnedes kommentaarides on välja toodud, et teised puuetega laste vanemad ei virise. Mõni käivat isegi nelja töökoha peal tööl, rabavat nii, et silm sikkus, ja olevat kõigega rahul. No tore! Üht sügava puudega 35-aastast poega hooldava ema „ilusast elust” saime natuke aega tagasi teada Tiina Kangro vahendusel. Vaene naine oli nii ära kurnatud, et nägi välja rohkem zombie kui inimese moodi. See ongi põhjus, miks paljud puuetega inimesed ja puuetega lapsi või täiskasvanuid hooldavad inimesed nö kõigega rahul on. Nad on lihtsalt nii ära trööbatud, et neil pole enam jaksu kõnelda, arvamuse avaldamisest rääkimata. Need kerjakopikad, mida Eesti riik neile nende vaeva eest maksab, aitavad ju vaid elunatukese sees hoida. Elutseda. Päris ära ei sure, aga see on ka kõik.

Meid Innoga on õnneks kaks ja saame teineteist aidata. Mis ei tähenda, et meil oleks kerge. Saame hakkama. Aga see ei tähenda, et oleme kõigega rahul. Ärge lootkegi! Sestap saab siit Kohvikust ka edaspidi kuulda sellist ulgu, mis teil kõrvad valutama paneb. Kuni asjad muutuvad ja elu Eestis hakkab natukenegi meenutama seda, mis ta on Põhjamaades.

Nii et kinnitage rihmad ja jump in. Or jump out!