Elust Eestis: mis on hea

Nagu ma eile kirjutasin - vingumine ja virisemine, kritiseerimine ja oma arvamuse avaldamine on olulised, et inimene ei muutuks zombie'ks, kes elumere lainetes resigneerunult kopsud vett täis tõmbab ja upub. Nii et see kirjatükk siin ei tähenda, et ma Eesti eluga rahul olen. Vastupidi - siin on palju ära teha, kohutavalt palju. Riik on ikka totaalselt perses!

Aga just see Eesti elu juures hea ongi. Et ON nii palju asju ära teha. Nii palju asju, mida SAAB ära teha. Soomes ja teistes Põhjamaades on kõik asjad juba ära tehtud ja kui ringi vaatad, siis ei jää üle muud kui haigutada. Minu kõige suurem hirm Soome kolimise osas ongi see, et mul hakkab seal põrgulikult igav. Nagu mul Portugalis hakkas põrgulikult palav ;).

Kui Eestis, selles täiesti perses riigis saavad asjad ainult paremaks minna, sest enam sitemaks nad minna ei saa (ma arvan?), siis Soomes on kõik juba nii hästi, ülihästigi, et paremaks minemise maad enam ei ole. Selg on vastu seina, kui piltlikult väljenduda. Uskumatu, aga heaolu võib olla lämmatav.

Soome nurkasurutus väljendub nende vähenevates toetustes ja kõikehõlmavas koomaletõmbamises, niiütelda lõikamises. See toob aga kaasa üleüldise regresseerumise ning ühes sellega lootusetuse. Keegi millestki muust ei räägi kui ainult sellest, kui palju ta sissetulekutes kaotab, ja jutt kaotusest on äärmiselt masendav.

Eesti, nii kummaline kui see ka poleks, samas progresseerub - toetusi tõstetakse (lastetoetus, kolme lapsega pere peretoetus jne), sotsiaalset ebaõiglust vähendatakse (vaimupuudega inimesed tuuakse inimeste keskele elama), lollid seadused tehakse ümber (pensioni suurus ei hakka sõltuma enam palgast, vaid töötatud aastatest). Isegi president on värskendavalt aus ning julgeb oma arvamust välja öelda. Okei, neid sandikopikaid, mida Eesti riik lastega peredele siiamaani maksis, oleks imelik mitte tõsta (oht jääda teiste riikide silmis täielikuks naerualuseks), puuetega inimeste teiste inimeste keskele toomine on nende inimõigus ja pensionisüsteemi reformimisega likvideeritakse äärmine sotsiaalne ebaõiglus, aga ikkagi tekib nendest muudatustest hea, soe tunne. Auschwitzi ellujäänud vangid olid ka rõõmsad, kui laagri väravatest välja jalutasid. Eestis on ka praegu selline tunne, et laagri väravad hakkavad raginal avanema. Pisitasa, aga ikkagi. 

See on see, mis on Eestis minu silmis kõige parem. On palju asju, mis vihale ajavad, aga samas on ka võimalik nende asjade muutmisele kaasa aidata. Kasvõi neist lõputult rääkides, vingudes ja virisedes. Lihtsam oleks muidugi suu kinni panna ja heaoluühiskonda kebida, seal endale kuidagi toetused peale smugeldada ning siis laisa kassi kombel ahju peal pikutada ja nurru lüüa. Aga kas ma lööks nurru, selles on küsimus. Ma kardan, et ma ei suudaks nurru lüüa, sest ma ei suuda kunagi nurru lüüa, kui mul on igav. Igavus on minu silmis kõige hullem asi kogu maailmas. Ma olen nõus ennast isegi natuke piinata laskma, et mul igav poleks ;). 

Nii et - tuleb mõelda, tuleb kaaluda. Võru on ennast meie jaoks ammendanud, selles olen kindel. Selles olin kindel juba enne Portugali minekut. Aeg on edasi liikuda. 

Kuhu, polegi hetkel oluline. See selgub teekonna käigus. Ja see ongi kõige vahvam. Mulle meeldib nii elada. Et pole kindlat plaani. On ainult vahvad teekaaslased ja neid on mul tervelt kolm. Tõmban kopsud värsket õhku täis ja vaatan, mida põnevat elu pakub. On see siis Eestis või Soomes või Portugalis.