esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Mille üle rõõmustab Hans Hašš?

Hans H. Luik, väljavõte Äripäeva veebist.

Ma jaksasin oma töötu abiraha eest üle pika aja Ekspressi osta, aastalõpu numbri. Jõulukingiks või nii. Oli teine na õhuke ja meenutas hädavaevu seda paksu žurnaali, mis veel kümmekond tagasi ilmus. Aga eks ajad on muutunud ja kõik peavad midagi pingutama, ühed rohkem, teised vähem.

Asusin kohe õhinal lugema lehe toimetaja Hans Luige kirjutist. Tunnistan, et mulle tema kirjutised meeldivad, olen tema talendi austaja. Ja kui olin lugemisega kuskil poole peal, siis tulid mulle kohe meelde Šveitsi vabahärra Rain Lõhmuse viimased sõnad Eesti kohta, et see on nagu vanaema, kes meenutab pidevalt oma noorusaega. Just selline pilt tuli silme ette, kui seda Luige veergu lugesin. Umbes nii, et oh, kui vahva, et Eesti elu on jälle sama hea kui aastakümneid tagasi. Ehk siis: ollakse omadega jälle punktis A. Lihtsalt vahepeal käidi kusagil ära, umbes nagu see anekdoot, kus mees läks korraks prügikasti välja viima ja tuli alles kuu aja pärast tagasi. Koos teise naisega.

Üldiselt mulle meeldib Luige optimism, ses mõttes, et ega muudmoodi ei saagi. Kui ma Lõuna-Eestis inimesi vaatan, siis näen, et valdav osa, eriti vanemaid on üsna hambutud ja nii hea on teada, et kunagi ehk avaneb lootus hambad suhu saada. Hammaste raha on küll läinud vasakule, aga küll ükskord see uus raha ka tuleb, nagu Eiki Nestor ütles kusagil parvlaeva Leigeriga paralleeli tuues. Et inimesed peavad olema niisama kannatlikud ja ootama. Küll ükskord kõik tuleb. Leiger ju tuli ja küll tulevad teised asjad ka. Ja kui mitte selles elus, siis järgmises, nagu see siin ilmas kord juba on. Vene inimene usub ka põhiliselt hauatagusesse ellu, ja paljud teised ka. Uskujatest puudust pole ega tule, neid pressib praegu Euroopasse igast ilmakaarest, isegi Lapimaalt ja üle Piusa jõe. Selline uskumine aitab ka kõige raskemaid olukordi üle elada ning rahulikult kõrvalt vaadata, kui riiki laiali tassitakse. Las nemad tassivad! Lihtsurelik vaatab kõrvalt ja ootab. Nii et kokkuvõttes on kõik maru tore ja kõige tähtsam, et positiivne! Areng toimub ja elu läheb edasi.

Nõnda. Siis mulle meeldib, et Hans on veidi reporteritööd teinud ja Riho Terrase käest välja pinninud selle, et tegelikult Eestis sõja puhuks varjendeid ega muid ettevalmistusi tehtud pole, sest siseministeeriumis pole mingid tüübid sellega hakkama saanud. Jälle tore teadmine! Igati positiivne moment! Ja jälle, positiivne on see, et on, mida oodata.

Nõnda, siis on Hans veel teada saanud, jälle suurema pinnimise peale, suure visaduse tulemusel, mis, muide eristabki oivalist ajakirjanikku teistest, on teada saanud, et hädaolukorras, see on siis näiteks sõja alguses teavitatakse inimesi sms-i teel. Jälle, mis ma ütlen, super teadmine! Ning samas, väga vahva! Lausa oivaline! Isegi kui vaenlase häkkerid kõik elektrivõrgud maha tõmbavad, nagu nüüd USAs juhtus, ja elekter igalt poolt ära kaob, mobiilimastid maha lähevad nagu suuremate tormide puhul, siis tulevad sms-id nagu inglikesed ja ronivad jaaniussi kombel iga telefoniaparaadi sisse. Kas pole hea teada?! Soojendab südant, teadmine, et iga asja peale on mõeldud ja kõik asjad on läbi mõeldud.

Ja milleks üldse elu keeruliseks teha, eksole! Ega sõda või muu hädaolukord, näiteks suurem elektrikatkestus pole mõni raketiteadus. Naks ja valmis! Sms-id teele ja korras! Ma olen muide täiesti kindel, et valitsusel on teatud plaan ka UFO-de ja tulnukatega (Tunne Kelam ja Igor Volke pilgutavad siinkohal kavalalt silma!), et kui ikka suuremaks asjaks läheb, siis tinistatakse inimesed pilve peale. Riigi elutähtsad infosüsteemid on juba pilve viidud, asi see siis kõik muu järgi saata. Jälle, väga positiivne areng, ise poleks selle peale tulnudki. Ja kui kõik on pilves, siis proovi sa midagi korraldada! Pilves on kõik hoitud ja kaitstud, nagu näitavad Twitteri, Yahoo ja muude suurte välismaiste pilve-teenuse pakkujate viimase aja arengud.

Kokkuvõttes. Mind valdab kohe nii hea ja soe tunne, kui mõtlen selle peale, et kõik on kõige paremas korras. Oi-jah, võtab kohe ohkama ja väike pisarakegi tuleb silma. Õnne- ja rõõmupisar loomulikult! Või mis teie siis arvasite?!

P.S. Mulle tuli veel meelde, mida Hans Luige ja minu teise viimase aja lemmiku Igor Rõtovi optimismi sisendavad kirjutused meenutavad - nimelt kunagisi Nõukogude Eesti ringvaateid, mida enne filmide algust kinodes näidati ja mis isegi tusasesse päeva päiksekiire tõid. Ma ei tea, kes neid tekste sisse luges, aga nii Luige kui Rõtovi tekste võiks lugeda sellise häälega, nagu siin videos: http://kodu.pri.ee/ta/video/TA-film_6.wmv.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Haha, jah, ma pole ka selles SMS-i teel teavitamisest aru saanud, et mis siis nagu juhtuma hakkab, kui mobiilside maas on või ülekoormatud vms. :)

Anonüümne ütles ...

Kolmas maa ilma sõda on suuresti kü ber sõda ja see käib juba. Tundub, et tean Luigest rohkem, alarmsõnu (on teatav, kindel sõnavara) ei tohi isegi tavakodanik internetti enam õigekirjas postitada. Euroopa elab terr.ohus, ärgem unustagem.

Anonüümne ütles ...

Hea artikkel, kerge humoorika alatooniga. Mulle meeldis.

Anonüümne ütles ...

Ma võin juurde lisada, mille üle H.H.Luik veel rõõmu tunneb.

Nimelt tegi ta kord ninanipsu nendele kommenteerijatele, kes pidevalt väidavad teiste kommenteerijate kohta, et "sinu käekiri on mulle tuttav!"
Kord Kadri Kõusaare ühe artikli all ründasid kommenteerijad vihaselt autorit ennast. H.H. oli selle üle väga imestunud. Järgmisena kirjutas ta ise artikli ning leppis Delfiga kokku, et tema artikkel avaldatakse hoopis Kõusaare nime all. Jälle oli rünnak justnimelt "autori" suhtes ehk siis Kadri Kõusaare suunas, teadmata et artikli oli kirjutanud hoopis H.H.Luik.

Sellise ninanipsuga selgus, et need "käekirjatundjad" kahjuks ei tunne ega tea midagi. Lihtsalt tuntakse rünnakust endast rõõmu.

Anonüümne ütles ...

Ega see hašš-hašš ei rõõmusta millegi üle, ta teeb lihtsalt head nägu, et Ekspress Grupi enamusosaluse mahamüümine libedamalt läheks. Eks ta ole jah... ajad on muutunud ja ajalehe tegemine ei olegi enam teab mis tulus äri.