Spekuleeritakse, et Tallinna linnapea ja Keskerakonna esimehe kohalt tagandatud Edgar Savisaar võib oma tervisliku olukorra tõttu kohtus vastutusest pääseda. Mida ütleb selle kohta kõigi haiguste spetsialist Dr. Inno?
Ma pean tunnistama, et mul on olnud hr. Savisaarega päris palju kokkupuuteid ja mul on tema olukorrast ülevaade olemas. Samas ma ei saa arstieetikast lähtuvalt päris kõigest rääkida. Aga mõnest asjast saab.
Kõigepealt on loomulik see, et Edgar seda kohtuprotsessi ilma komplikatsioonideta üle ei elaks. See on täiesti selge. Selles oleme meie, tohtrid siin ühel nõul. Tema osalemine oleks võimalik ainult siis, kui kohtusaali toodaks meditsiiniline aparatuur, sisuliselt terve erakorralise meditsiini osakond. Mis, ma ütlen, pole odav ja lihtne lõbu. Sellega peab arvestama ja seda on tehtud. Inimene sisuliselt on terve kohtumenetluse aja juhtmete küljes. Minu praktikas on olnud juhtumeid, ja kolleegid saavad siin vajadusel veel näiteid tuua, kus inimene saab tunnistusi andes infarkti, süda jääb seisma ja oleme ühendanud kunstsüdame tunnistuste andmise ajaks. Viimati USAs maksis see 34 miljonit dollarit, aga kohus maksis selle kinni, kuna see oli väga oluline tunnistus. Sealsamas kohtusaalis opereerisime inimest, kohtunike juuresolekul, üks kohtunikest veel assisteeris kirurgi, kuna õde minestas ära - nimelt polnud kohtusaalis piisavalt head ventilatsiooni - me siis elustasime veel seda õde - ja läksime siis patsiendiga edasi, keda kahjuks päästa ei õnnestunud. See oli küllalt traagiline juhtum, aga näitab, milleni on võimalik õigusriigis minna. Aga nagu see õigusriigis on, õigus on tähtsam kui inimene, inimene on täielikult allutatud õigusele, ja kui vaja, siis tuuakse ta operatsioonilaualt kohtusaali. Nii et siin ma hr. Savisaare puhul arvan ja eeldan, et juhtub samamoodi, et teda tuleb kohtusaalis korduvalt elustada ja võimalik, et isegi opereerida, sest selles valdkonnas on iga tund, iga minut, iga sekund väga väärtuslikud, sellest sõltub inimese elu. Siin oleme meie, tohtrid ühel nõul.
Tänapäeva meditsiini võimaluste, ja siin ma pean küll meditsiini kiitma, et tänapäeva võimaluste juures on kõik võimalik. Me oleme kolleegidega opereerinud isegi avakosmoses, kaaluta olekus, kus vereülekannet tuleb teha õhust, vaat niimoodi (Dr. Inno teeb kätega ebamääraseid liigutusi) ja niimoodi (Dr. Inno teeb veel ebamäärasemaid liigutusi). Saite aru? Ei saanud? Vot niimoodi (Dr. Inno teeb kätega ebamääraseid liigutusi). Te vist ikka ei saanud aru?
Ühesõnaga, mida tahtsin öelda, et kaasaja võimaluste juures on praktiliselt kõik võimalik. Siin kolleegid kindlasti nõustuvad minuga. Te kõik nägite, mismoodi toodi hr. Savisaar sisuliselt teisest ilmast tagasi. Me nägime, kuidas ta oli, piltlikult öeldes juba põrgu väravate vahel, kus Peltsebul juba ootas, juba sinna sisenemas, juba mineku peal, kui me tirisime ta sealt värava varbade vahelt tagasi. Kõik see on tänapäeval võimalik. Kui tahate, võin teile videot näidata, mis seal oli. Tahate? Või, nohh, ma ei saa seda videot, näidata, seda keelab arstieetika, aga põhimõtteliselt peaks teile olema selge, mida ma tahan siin öelda. Ja see on see, et kõik, kõik on võimalik, isegi sellised asjad, millest te unistada ei osanud. Nii et siin me võime, piltlikult öeldes, hoida inimest elus täpselt niikaua kui on vaja ja vedada teda läbi kust iganes, põrgust, või kohtu istungitelt. Aga see kõik maksab. Seda ma ütlen ka, et see ei saa olema osav lõbu. Kolleegid siin kindlasti nõustuvad. Siin ma hindan summasid ikkagi kümnetes miljonites. Või isegi sadades. Siin peab maha istuma ja kalkuleerma, et palju ühe või teise osakonna ületoomine kohtusaali maksab ja kes selle kinni maksab. Sest niisama, andke andeks, niisama ei saa siin midagi. Tänapäeval on kõik võimalik, aga ainult raha eest. Kõik käib raha eest. Ilma rahata, nagu te ise olete uudistest lugenud, tuleb oodata, tuleb oodata vähemalt kaks aastat. See on miinimum. Tavaliselt oodatakse neli-viis, vahel ka kümme aastat. Ja siin me räägime sellest, et raha ei ole, eksole. Siis tuleb oodata.
Näiteks ühel presidendil, ma siin nimesid ei nimeta, kolleegidega just arutasime seda, et ühel presidendil, kes siin meediast läbi käinud, ühelt Eesti presidendil tegime hiljuti lõikuse. Väike asi, asendasime mõned sooned, poolepäevane sutsakas, aga see ei olnud odav lõbu. Ma ei mäleta enam täpselt mitukümmend tuhat, aga see polnud odav. See polnud enam see kuurort, kus me teda eelmine kord lõikasime, kus oli plaanitud lõikus tema hotellitoas. Kus ta meile lõpuks oma krediitkaardiga osa maksis, hotell aitas asja ära klattida, sest tal polnud niipalju sularaha kaasas. Nüüd aga oli ta erakorraline asi, kus me pidime inimesed puhkustelt tagasi kutsuma, ühe tõime Antarktikast ära. Ja te kujutate ette, mis see kõik maksab. Ja siis küsitakse, miks inimene tahtis, et tema eest asjad kinni makstakse. Loomulikult, elu pole odav. Tahad elada, maksa. Tahad poole jalaga hauas inimest kohtusse, maksad veel rohkem. See pole naljaasi, ma ütlen. Ja ma ütlen seda siin võttes täit meediku vastutust. Täie vastutustundega ütlen. Ma arvan, et kolleegid siin nõustuvad minuga. Me teeme kõik, mis meie võimuses, aga kõigel on piirid. Te saate ise aru, eksole, milles ma räägin. Nii et siin tuleb tõsiselt kalkuleerida ja arutada. Kalkuleerida ja arutada. Üheksa korda mõõta, nagu öeldakse, ja siis üks kord lõigata. Ja mõõta tuleb siin eelkõige rahakoti paksust. Sest saage aru, meie, meedikud, oleme ju ka inimesed. Meil on pered, lapsed, laenud. Me peame autole kütust ostma, saage palun aru. Öeldakse küll, et elavad õhust ja armastusest, võibolla mõned siin tõesti elavadki nii, aga nii ei saa ju. Saate ise aru, ei saa ju.
Ühesõnaga, Edgarist oli jutt. Ma ootan teda oma vastuvõtule, vaatame ta üle, teeme analüüsid, peame kolleegidega aru ja siis otsustame. Alles siis otsustame, et mis ja kuidas. Ja kui austatud kohtunikud tahavad, kui neil on võimalusi, siis miks mitte. Aga sellest oleks hea ette teada, nagu öeldakse. Mitte et tagantjärgi, et inimene kukub kohtusaalis kokku, ja siis meedikud tehku imesid. Imed sünnivad, teate isegi, muinasjuttudes. Meie siin tegeleme päris eluga. Siin mingeid imesid pole. Siin on reaalne raha, või ma tahtsin öelda, reaalsed elud, mis on kaalul ja siin tuleb täpselt ja hoolikalt mõõta, et mis ja kuidas ja kui palju. Ma mõtlen, et kui palju on patsiendil võimalik osaleda neil protsessidel ja jälle tuleme raha juurde tagasi, kui palju see kõik maksma läheb. Sest nagu ma juba ütlesin, niisama ei toimu siin midagi. Kui austatud kohus ei soovi just oodata järjekorras, mis ma ütlesin, võib võtta kaks kuni neli, aga võibolla isegi kümme aastat. Kui see aeg on, siis palun, aga kui pole, siis tuleb mõelda alternatiividele. Et mis on alternatiivid. Aga see ongi juba kohtu ampluaa, et kaaluda. Kaaluda, mida võtta ja mida jätta. Mis on õige ja mis vale. Ja kui palju ja mida ning kellele.
Niimoodi, vist aitab juba (Dr. Inno vaatab kella), ohh, olengi juba lobisema jäänud, mul uus patsient ootab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar