Kuhu on kadunud lapsed?

Minu küsimus on: kuhu on kadunud kõik lapsed? Kas Eestis enam lapsi polegi või?

Kui mina väike olin, see oli 40 aastat tagasi olid lapsi kõik kohad täis. Iga maja juures oli väike mänguväljak koos liivakastiga ja see liivakast oli alalõpmata lapsi täis. Siis oli näha tänaval lapsi. Laste jooksmist ja kilkeid olid kõik kohad täis. Ja kõik mäed olid talvel lapsi täis. Ma ei tea, võibolla tuleb see sellest, et olin ise laps. Lapsed oskavad teisi lapsi paremini tähele panna. Aga lapsevanemate kohta öeldakse sama - nemad märkavad ka lapsi igal pool, et võrrelda oma last teistega. Mul on väiksed lapsed. Enda lapsi näen, teiste lapsi mitte. Kui lastega väljas käin, siis olemegi sageli ainsad.

Tegelikult pole see Eestis muidugi ime, sest lapsi on igal pool vähe. Ma mõtlen siin Euroopat. Näiteks Portugalis oli lapsi veel vähem näha ja seal oli alati suur sündmus, kui mõni laps kuhugi ilmus. Ohh, küll neid lapsi Portugalis hellitati ja jumaldati! Igale poole, kuhu sisse astusime, pisteti midagi pihku. Ja seda täiesti siiralt, ilma mingi tagamõtteta. Isegi politseinikud naeratasid lastele ja tegid silma. Eestis on ka lapsi vähe, aga Eestis ollakse laste suhtes ükskõiksed. Isegi vihased ollakse laste peale. Kuigi lapsi ju pole. Pole, mille peale vihane olla. Sisimas on näha, et inimesed tahaks lapsi hellitada, või katsuda, aga nad ei julge. Sest neid on niimoodi õpetatud, et võõraga niisama juttu tegema ei minda, veel vähem võõra lapsega. Mis küll sellest võidakse arvata! No ime küll, mis sellest siis võidakse arvata?!

Muidugi praegu on lapsi vähem näha kui paarkümmend aastat tagasi. Aga ka siis oli vähe. Ma mäletan, kui esimesest abielust käisin lastega talvel Tallinnas Nõmmel neil mägedel, kus ise lapsena käisin ja ma ei tundnud neid mägesid ära. Seal polnud mitte kedagi! Kujutate ette, ilusal talvepäeval polnud kelgumäel mitte kedagi! Mitte ühtegi hingelist. Mäed olid muidugi ka võssa kasvanud, aga kui mina väike olin, kas mind võsa piiras. Loomulikult mitte! Väikestest puudest sõideti kelguga üle! Aga nüüd oli mägi täitsa tühi, selline õnnetuke. Ja ega minagi ei tahtnud sinna mäele jääda, kus midagi ega kedagi polnud. Kuigi olin 4-5-aastase poisina teinud seal isa kingitud suuskadega oma esimesed suusasammud. Ma viisin oma poja ka sinna metsa ja püüdsime suusatada, aga isegi suusaradu polnud enam. Mets oli selline metsik, koera kakajunne ja asotsiaalide prügiga kilekotte täis. Kuidagi võõraks oli jäänud see minu lapsepõlve mängumets. Ma nagu ei tahtnudki seal enam olla. Ja nagu öeldud, ega seal teisi lapsi ka polnud.

Teine eredam mälestus on seoses Kloogarannaga. Oma eelmise abikaasaga elasime Tallinnas ja ma rääkisin talle kogu aeg, kuidas kõige lahedam rand oli Kloogarand, sellise valge liiva ja madala veega, kus minul lapsena oli mõnus sulistada. Tema oli Tõrva tüdruk ja Tallinna kohti eriti ei teadnud. Ma siis seletasin talle. Kui ma laps olin, siis olid Kloogaranna rongid suvisel ajal puupüsti rahvast täis. Nii täis, et teinekord pidi järgmist rongi ootama, ei mahtunud lihtsalt peale. Ja rand oli ka loomulikult rahvast täis. Umbes nagu praegu Pärnu rand on täis soomlasi, või isegi veel rohkem oli rahvast. Lina oli linas kinni rannaliival. Tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid inimesi. Lapsed mängisid rannas ja ehitasid liivast losse. Teate küll, mudast saab väga lahedaid losse ehitada. Mõtlesin seda kunsti õpetada oma lastele. Või siis seda, kuidas ennast liiva alla kaevata. Seda kõike sai kunagi Kloogarannas tehtud. Või siis jäätise järjekorras seista, teinekord seisin järjekorras mitu tundi. Lapsena oli aega küll.

Ja siis sõitsin ühel soojal suvepäeval, mil päike siras taevas, oma perega Kloogaranda. Algul oli tükk tegu, et parkimisplats üles leida. Mingeid silte kusagil ei näinud, et rand. Ma polnud ju autoga seal varem käinud, ainult rongiga. Nüüd aga oli mul uhke auto ja sõitsin sellega. Panime kõik kummimadratsid ja rõngad peale, et lastel oleks vahva. Ja kui ma lõpuks sinna parkimisplatsile jõudsin, siis tundus juba asi vähe kahtlane. Sest seal polnud mitte ühtegi autot. Kuidas see oli võimalik? Vanasti, kui autosid oli vähe, oli see plats ikka täis. Nüüd mitte ühtegi autot. Jalutasime ranna poole. Ma vaatasin ringi - mitte ühtegi inimest. Ma ei saanud aru? Kas see on ikka õige koht? Läksime edasi, möödusime minu jaoks tuttavatest putkadest, kus kunagi limonaadi müüdi. Nüüd olid need kõik maha jäetud ja lagunenud, klaasid sisse pekstud, seinad graffitit täis joonistatud. Ja ikka, mitte ühtegi hingelist.

Kui lõpuks randa jõudsime, pidin imestusest pikali kukkuma. Ja mul oli oma pere ees häbi. Pidin häbi pärast maa alla vajuma - kuhu ometi olin ma nad toonud?! See oli jäle. Rand kõik sodi ja vetikaid täis, hirmus hais, kärbsed igal pool. Rannas oli vaid üks inimene, kes oma koeraga jalutas. Ja mitte ühtegi teist hingelist. Tõesti, mitte ainumatki. Rannaliiv oli samuti sodi täis, rohtu täis kasvanud. Minu kunagisest lemmik rannast oli saanud õuduste rand, kuhu ma poleks tahtnud hetkekski jääda. Ja seda kõigest mõne loetud aastaga. Naine vaatas mind talle omase nõudliku pilguga - et kuhu sa, Inno, oled ometi meid toonud?!  Ma ei julgenud talle isegi otsa vaadata. Olin täiesti sõnatu. Ma ei uskunud seda. Ei tahtnud uskuda. Kuidas on selline asi üldse võimalik? Nii ilus rand ja nii maha jäetud. Kus need Tallinna inimesed siis käivad?

Hiljem, kui tuttavatelt asja kohta küsisin, siis sain teada, et veidi eemal, Laulasmaa kandis oli rand täitsa ok. Seal olid kohalikud inimesed ja omavalitsus ise veidi korrastanud. Laulasmaale ehitati vanasse sanatooriumi majja uhke spaa. Ma olin ka varem väiksena Laulasmaa poole jalutanud, aga see polnud ikka päris „see”. Mulle meeldis lapsena ikka kõige rohkem Kloogarand.

Umbes sama Kloogaranna tunne on mul nüüd, kui väljas käin. Ma ei tunne ümbrust ära. Kus varem oli laste kisa ja kilked, valitseb nüüd vaikus. Tänavad on tühjad. Maju on küll rohkem, aga nad on kõik kuidagi kõledad. Nagu zombie filmis. Ma ei tunne oma vana armsat Eestit enam ära.

Ausalt öeldes ongi Eestisse jäänud elu vaid Tallinna vanalinna, kus välismaalased, põhiliselt soomlased käivad pummeldamas ja Ida-Virust pärit odavate prostituutidega seksimas. Sellest Eestist, mida ma lapsepõlvest mäletan, ja mille iseseisvust ma kunagi soovisin, pole enam suurt midagi alles jäänud. Kõikjal on vaikus ja tühjus. Eestist on 25 iseseisvuse aastaga, vabariigi 100. aastapäeva künnisel saanud odav pordumaja ja kõrts, vabandust väljenduse eest. Ma ei tea, kuidas ja miks nii läks ja juhtus, aga nii on. Tõele näkku vaadates on ju nii! Eestist on saanud odav pordumaja ja kõrts, kus lastele, nii imelik kui see ka pole, polegi eriti enam kohta.

Või kuidas arvete teie, mu kallid kohvikulised?!