pühapäev, 5. veebruar 2017

Kuhu on kadunud lapsed?


Minu küsimus on: kuhu on kadunud kõik lapsed? Kas Eestis enam lapsi polegi või?

Kui mina väike olin, see oli 40 aastat tagasi olid lapsi kõik kohad täis. Iga maja juures oli väike mänguväljak koos liivakastiga ja see liivakast oli alalõpmata lapsi täis. Siis oli näha tänaval lapsi. Laste jooksmist ja kilkeid olid kõik kohad täis. Ja kõik mäed olid talvel lapsi täis. Ma ei tea, võibolla tuleb see sellest, et olin ise laps. Lapsed oskavad teisi lapsi paremini tähele panna. Aga lapsevanemate kohta öeldakse sama - nemad märkavad ka lapsi igal pool, et võrrelda oma last teistega. Mul on väiksed lapsed. Enda lapsi näen, teiste lapsi mitte. Kui lastega väljas käin, siis olemegi sageli ainsad.

Tegelikult pole see Eestis muidugi ime, sest lapsi on igal pool vähe. Ma mõtlen siin Euroopat. Näiteks Portugalis oli lapsi veel vähem näha ja seal oli alati suur sündmus, kui mõni laps kuhugi ilmus. Ohh, küll neid lapsi Portugalis hellitati ja jumaldati! Igale poole, kuhu sisse astusime, pisteti midagi pihku. Ja seda täiesti siiralt, ilma mingi tagamõtteta. Isegi politseinikud naeratasid lastele ja tegid silma. Eestis on ka lapsi vähe, aga Eestis ollakse laste suhtes ükskõiksed. Isegi vihased ollakse laste peale. Kuigi lapsi ju pole. Pole, mille peale vihane olla. Sisimas on näha, et inimesed tahaks lapsi hellitada, või katsuda, aga nad ei julge. Sest neid on niimoodi õpetatud, et võõraga niisama juttu tegema ei minda, veel vähem võõra lapsega. Mis küll sellest võidakse arvata! No ime küll, mis sellest siis võidakse arvata?!

Muidugi praegu on lapsi vähem näha kui paarkümmend aastat tagasi. Aga ka siis oli vähe. Ma mäletan, kui esimesest abielust käisin lastega talvel Tallinnas Nõmmel neil mägedel, kus ise lapsena käisin ja ma ei tundnud neid mägesid ära. Seal polnud mitte kedagi! Kujutate ette, ilusal talvepäeval polnud kelgumäel mitte kedagi! Mitte ühtegi hingelist. Mäed olid muidugi ka võssa kasvanud, aga kui mina väike olin, kas mind võsa piiras. Loomulikult mitte! Väikestest puudest sõideti kelguga üle! Aga nüüd oli mägi täitsa tühi, selline õnnetuke. Ja ega minagi ei tahtnud sinna mäele jääda, kus midagi ega kedagi polnud. Kuigi olin 4-5-aastase poisina teinud seal isa kingitud suuskadega oma esimesed suusasammud. Ma viisin oma poja ka sinna metsa ja püüdsime suusatada, aga isegi suusaradu polnud enam. Mets oli selline metsik, koera kakajunne ja asotsiaalide prügiga kilekotte täis. Kuidagi võõraks oli jäänud see minu lapsepõlve mängumets. Ma nagu ei tahtnudki seal enam olla. Ja nagu öeldud, ega seal teisi lapsi ka polnud.

Teine eredam mälestus on seoses Kloogarannaga. Oma eelmise abikaasaga elasime Tallinnas ja ma rääkisin talle kogu aeg, kuidas kõige lahedam rand oli Kloogarand, sellise valge liiva ja madala veega, kus minul lapsena oli mõnus sulistada. Tema oli Tõrva tüdruk ja Tallinna kohti eriti ei teadnud. Ma siis seletasin talle. Kui ma laps olin, siis olid Kloogaranna rongid suvisel ajal puupüsti rahvast täis. Nii täis, et teinekord pidi järgmist rongi ootama, ei mahtunud lihtsalt peale. Ja rand oli ka loomulikult rahvast täis. Umbes nagu praegu Pärnu rand on täis soomlasi, või isegi veel rohkem oli rahvast. Lina oli linas kinni rannaliival. Tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid inimesi. Lapsed mängisid rannas ja ehitasid liivast losse. Teate küll, mudast saab väga lahedaid losse ehitada. Mõtlesin seda kunsti õpetada oma lastele. Või siis seda, kuidas ennast liiva alla kaevata. Seda kõike sai kunagi Kloogarannas tehtud. Või siis jäätise järjekorras seista, teinekord seisin järjekorras mitu tundi. Lapsena oli aega küll.

Ja siis sõitsin ühel soojal suvepäeval, mil päike siras taevas, oma perega Kloogaranda. Algul oli tükk tegu, et parkimisplats üles leida. Mingeid silte kusagil ei näinud, et rand. Ma polnud ju autoga seal varem käinud, ainult rongiga. Nüüd aga oli mul uhke auto ja sõitsin sellega. Panime kõik kummimadratsid ja rõngad peale, et lastel oleks vahva. Ja kui ma lõpuks sinna parkimisplatsile jõudsin, siis tundus juba asi vähe kahtlane. Sest seal polnud mitte ühtegi autot. Kuidas see oli võimalik? Vanasti, kui autosid oli vähe, oli see plats ikka täis. Nüüd mitte ühtegi autot. Jalutasime ranna poole. Ma vaatasin ringi - mitte ühtegi inimest. Ma ei saanud aru? Kas see on ikka õige koht? Läksime edasi, möödusime minu jaoks tuttavatest putkadest, kus kunagi limonaadi müüdi. Nüüd olid need kõik maha jäetud ja lagunenud, klaasid sisse pekstud, seinad graffitit täis joonistatud. Ja ikka, mitte ühtegi hingelist.

Kui lõpuks randa jõudsime, pidin imestusest pikali kukkuma. Ja mul oli oma pere ees häbi. Pidin häbi pärast maa alla vajuma - kuhu ometi olin ma nad toonud?! See oli jäle. Rand kõik sodi ja vetikaid täis, hirmus hais, kärbsed igal pool. Rannas oli vaid üks inimene, kes oma koeraga jalutas. Ja mitte ühtegi teist hingelist. Tõesti, mitte ainumatki. Rannaliiv oli samuti sodi täis, rohtu täis kasvanud. Minu kunagisest lemmik rannast oli saanud õuduste rand, kuhu ma poleks tahtnud hetkekski jääda. Ja seda kõigest mõne loetud aastaga. Naine vaatas mind talle omase nõudliku pilguga - et kuhu sa, Inno, oled ometi meid toonud?!  Ma ei julgenud talle isegi otsa vaadata. Olin täiesti sõnatu. Ma ei uskunud seda. Ei tahtnud uskuda. Kuidas on selline asi üldse võimalik? Nii ilus rand ja nii maha jäetud. Kus need Tallinna inimesed siis käivad?

Hiljem, kui tuttavatelt asja kohta küsisin, siis sain teada, et veidi eemal, Laulasmaa kandis oli rand täitsa ok. Seal olid kohalikud inimesed ja omavalitsus ise veidi korrastanud. Laulasmaale ehitati vanasse sanatooriumi majja uhke spaa. Ma olin ka varem väiksena Laulasmaa poole jalutanud, aga see polnud ikka päris „see”. Mulle meeldis lapsena ikka kõige rohkem Kloogarand.

Umbes sama Kloogaranna tunne on mul nüüd, kui väljas käin. Ma ei tunne ümbrust ära. Kus varem oli laste kisa ja kilked, valitseb nüüd vaikus. Tänavad on tühjad. Maju on küll rohkem, aga nad on kõik kuidagi kõledad. Nagu zombie filmis. Ma ei tunne oma vana armsat Eestit enam ära.

Ausalt öeldes ongi Eestisse jäänud elu vaid Tallinna vanalinna, kus välismaalased, põhiliselt soomlased käivad pummeldamas ja Ida-Virust pärit odavate prostituutidega seksimas. Sellest Eestist, mida ma lapsepõlvest mäletan, ja mille iseseisvust ma kunagi soovisin, pole enam suurt midagi alles jäänud. Kõikjal on vaikus ja tühjus. Eestist on 25 iseseisvuse aastaga, vabariigi 100. aastapäeva künnisel saanud odav pordumaja ja kõrts, vabandust väljenduse eest. Ma ei tea, kuidas ja miks nii läks ja juhtus, aga nii on. Tõele näkku vaadates on ju nii! Eestist on saanud odav pordumaja ja kõrts, kus lastele, nii imelik kui see ka pole, polegi eriti enam kohta.

Või kuidas arvete teie, mu kallid kohvikulised?!

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Maailm ikka muutub. Vahel siiapoole, vahel sinnapoole.

Ah et kuidas ja miks selle eestiga 25 iseseisvusaasta jooksul nii läks? Peamiselt sellepärast, et eestlased ise tahtsid. Tahtlus ilma teadlikkuseta niisiis.

Kiisukeauh ütles ...

Mina imestan miks tänapäeva lapsed nii palju röögivad ja jonnivad? Ma ei mäleta, et kui mina laps olin siis nii palju sellist hüsteerilist jonnimist oli. Töötan suures kaubanduskeskuses ja see laste röökimine on kõrvulukustav. Vaesed vanemad, kes seda röökimist pidevalt taluma peavad.

Inno ütles ...

Ma arvan, et sellepärast röögivad, et nad ei saa rinda. Ma pole veel näinud, et laps, kellel on tiss suus, et ta röögiks. Lapsed võõrutatakse varakult ära ja siis nad muudkui röögivad mis kole.

Mailit ütles ...

Ehk on lapsed lasteaias-koolis, kui teie väljas käite? :) Võrus näiteks ju igas lasteaias umbes paarsada last. Mitu kooli on ka. Ja õhtuti tahavad oma perega olla ja kuna kõigil on nii kiire, siis argiõhtul perega välja jõuavad vähesed. Nädalavahetustel tahetakse kuhugi ära sõita - näiteks vanematele külla. Ja kui sina, Inno laps olid, siis ei olnud lastel nutividinaid ka. :)

Mailit ütles ...

... samuti polnud siis lastel eriti tihti midagi telekast vaadata.

margus kiis ütles ...

Moodsad lapsed käivad väljas vaid siis, kui vanamoelised vanemad-gerondid neid sunnivad.

ann ütles ...

Kiisukeauh ütles ...
Mina imestan miks tänapäeva lapsed nii palju röögivad ja jonnivad? Ma ei mäleta, et kui mina laps olin siis nii palju sellist hüsteerilist jonnimist oli. Töötan suures kaubanduskeskuses ja see laste röökimine on kõrvulukustav. Vaesed vanemad, kes seda röökimist pidevalt taluma peavad.
-----------

Sest vanasti olid kasvatusmeetodid teised. Vanasti anti jonnivale lapsele vitsa või rihma. Suur osa lapsi oli vitsa saanud ja ära hirmutatud. Vait olemine tuli paljudel juhtudel hirmust.

Tänapäeval peetakse seda, et laps nö. "katsub piire" - st. püüab välja selgitada, kui kindlad on vanemate poolt pandud piirid ja kas neist piiridest annab ka läbi murda, näiteks jonniga, täiesti normaalseks lapse arenemiseks. Kui vanemad jäävad enesekindlaks, siis saab laps aru, et jonnida pole erilist mõtet, kuna jonniga EI SAA vanemaid murda.

Meil on poiss jonninud näiteks 2a ringis seetõttu,et olid külalised ja tema tahtis ära võtta külalise teetassi (kuuma veega!), et selles teepakiga solgerdada. Pakkusime asenduseks talle teist teepakki ja tassi (külma veega) - kuid laps tahtis just seda külalise tassi ning kui ei saanud, siis pistis karjuma nii et maja värises, trampis jalgu, sülle võtta ennast ei lasknud jne. No ja siis oligi nii,et laps röökis ja trampis nii kaua, kuni "vedru maha käis" - siis oli laps äkki rahulik, leppis talle antud tassiga, naeratas kõigile. Ühesõnaga - äike oli möödas ja päike tuli välja.

Poes meil poiss eriti jonninud ega röökinud pole, reeglima talle meeldib poes käia. Ükskord siiski oli selline juhus,et ta tahtis ENNE kassast läbi löömist ostukorvist sepikut enda kätte saada ega tahtnud seda kassiirile läbi löömiseks ulatada. Me küll seletasime: "Anna KORRAKS tädile, ta lööb läbi, siis saad selle kohe enda kätte tagasi", aga tema ütles vaid "Ei!Ei! EIIII!". No siis issi andis sepiku korraks kassiirile ja poiss pistis röökima ega lõpetanud röökimist ka siis, kui sepiku tagasi sai. Kaupade korvist kotti laadimise jooksul siis poiss röökis ja rahustada ennast ei lasknud. Lõpuks rahunes maha. Aga sellest piisas, edaspidi on lasknud asjad kassast läbi lüüa röökimiseta.

Jah, jonn on selline ebameeldiv asi, aga see tuleb võimalikult rahulikult üle elada - ja elu läheb edasi. Selliseid järeldusi teha, et jonniv laps on "paha laps" või "kasvatamatu laps, kellel vanemad kõike lubavad" ei maksa...