Miks on Eesti stagneerunud? Dr. Inno selgitab.

Väljavõte Harvard Business Review veebist.

Eesti on viimastel aastatel täielikult stagneerunud, seda nii poliitiliselt, ühiskondlikult kui majanduslikult. Elu on seisma jäänud, nii nagu Nõukogude Liidu lõpuaastatel. Kui tol ajal nähti lahendust iseseisvumises ja rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumises, siis nüüd on see kõik saavutatud ja keegi ei oska midagi edasi teha. Kohvik pöördus viimases hädas Dr. Inno poole. Dr. Inno, mida tuleks teha, et Eesti stagnatsioonist välja päästa?

Sattusin hiljuti lugema väljaannet Harvard Business Review ja seal oli põnev artikkel grupimõtlemisest ehk sellest, kui grupis kõik inimesed mõtlevad ühtemoodi. Eestis on välja kujunenud arusaam, et igas asjas peab valitsema üksmeel ja vastakaid arvamusi ei tohi olla. Arvatakse, et selline üksmeelne ühte moodi mõtlemine ja tegutsemine, kus kõik vapralt ühes paadis ühes suunas rühivad, aitab muuta Eestit tugevamaks. Ent nagu tuleb välja HBR-i artiklist, on selline üksmeelne koos tegutsemine täiesti mõttetu ehk pointless. See ei anna mitte mingit efekti.

Tegelikult on edukaks koostegutsemiseks vaja pinget, erimeelsusi ja konflikti, mis muudavad ideed paremaks ja on eelduseks uuendustele, innovatsioonile. Ühtlasi suurendavad erimeelsused, nii imelik kui see ka pole, grupi liikmete vastastikust usaldust.

HBR soovitab ära unustada arvamus, et igasugune konflikt on destruktiivne. Vastupidi, konflikt võib olla väga produktiivne ja luua uut väärtust. Koostöö on täiesti mõttetu, kui kõik mõtlevad täpselt samamoodi. Kui mõelda grupis ühtemoodi ja vältida erimeelsusi, siis pole näiteks võimalik välja tuua vigu ja nõrki külgi. Nagu Walter Lippmann on öelnud, et kui kõik mõtlevad sarnaselt, siis ei mõtle keegi eriti midagi.

HBR tunnistab, et kuivõrd sauhtumine konflikti on sedavõrd negatiivne, on grupis väga raske tekitada  väiksemaidki erimeelsusi. HBR annab siin erimeelsuste tekitamiseks kolm soovitust:

1) arutle grupi erinevate rollide üle ja pane inimesed grupis esindama neid erinevaid rolle
2) lase grupi liikmetel lähtuda nende isikust, isiklikest seisukohtadest
3) anna grupi liikmetele võimalus arutleda produktiivse konflikti tekitamise võimaluste ja kasulikkuse üle