kolmapäev, 19. aprill 2017

18-19. aprill. Pagan võtaks, Inno on ju ikkagi ajakirjanik!



Lumi tuli maha ja lõi meie plaanid uppi. Mis on tegelikult isegi hea. Sest kui meie plaanid oleks teoks saanud, siis me oleks praegu suure tõenäosusega kusagil Kesk-Soomes ja Inno oleks mõnes maakohas rakennusmies. Aga lumi tuli maha ja Soomes on hyytävän kylmä, nagu Helsingis elavad tuttavad mulle natuke aega tagasi kirjutasid. Seetõttu ei ole ka mingit ehitamist, vähemasti mõnda aega.

Ja ega Innole see rakennusmieheks hakkamine õietiöelda meeldinud olekski. „Pagan võtaks, ma olen ju ikkagi ajakirjanik!” teatas ta eile hommikul rõõmsalt. Ehitusmehe tööd oleks ta läinud tegema ainult raha pärast, silma see tal särama poleks pannud. „Jumal tänatud, lõpuks ometi tuli sulle mõistus pähe,” ütlesin mina. Olin juba paar päeva püüdnud vaikselt mõista anda, et kas see Soome ehitusmeheks minek on ikka õige asi. Mulle maal ei meeldi - seal on liiga vaikne ja vastikud lõhnad. Aga ma kahtlustasin oma südames, et ka Inno elu unistuseks ei ole olla rakennusmies Kesk-Soomes. Kuigi ta mulle vahepeal niimoodi kirglikult väitis.

„Okei,” oli Inno mulle sunnitud tunnistama. „See ei ole tõesti minu elu unistuseks.”

Nii et sedasi. Vahepeal on hea, kui lumi maha sajab. See annab sulle võimaluse mõelda. Kas see, kuhu poole liigud, on ikka õige tee.

Täna hommikul oli Innol juba palju parem tuju. Tal oli meelde tulnud, kes ta tegelikult on, ja see on kõige tähtsam.

„Kui nüüd aus olla, siis mul oli selle pärast paar päeva paha tuju,” ütles Inno. „Kujutasin ette, kuidas ma seal seda tööd tegema hakkan. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda vastikum hakkas.”

Nojah. Eks see oleks sama, kui mina, kes ma tunnen end kõige õnnelikumana raamatut kirjutades, peaks hakkama kokaks või sanitariks. Paljud eestlased ongi niimoodi teinud. Üks mu onu tuttav näiteks töötas Eestis õpetajana, aga nüüd on Soomes koristaja. Ma ei tea, kas ta õnnelik on.

Mina kindlasti poleks. Ma ei saa teha asju ainult raha pärast. Kui ainult raha pärast teeksin, siis oleksin õnnetu. Ja inimese elu ei ole ju ometi selleks, et õnnetu olla. Isegi Anu Saagim sai sellest aru. „Tulin Postimehest ära, sest olin seal õnnetu,” ütles ta.

Pole vahet, mida sa teed, aga su silm peab seda tehes särama. Inno paneb praegu Eestisesse uudiseid üles ja tema silm särab.

Pildil Inno koos lastega Lissabonis päikest nautimas. Kui meie unistused täituvad, siis saame sinna peatselt tagasi minna :).

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nagu eelkirjutatust aru saan, jätate linnapeatooli ikkagi Allase Antile ...

Irja ütles ...

Kust sa seda välja loed? Plaanid lendasid ju uppi. Me oleme Võrus ja linnapeaks kandideerimine läheb maruliselt edasi :)