Inno üha nördinum, sest ilm väga sitt. Ikka väga sitt. Lissabonis täna 23 kraadi ja päike paistab, Võrus 6 kraadi ja sajab rahet ning vihma vaheldumisi. Ainult Roosi on rõõmus. Hüppab muudkui oma muddy puddle'ites ja kilkab: „Sada, sada!” Nojah. Eks igaühel omad rõõmud.
„Aga vaata, Kesk-Soomes, kuhu sa rakennusmieheks minna tahtsid, on ka 6 kraadi ja sajab,” lohutan ma Innot. „Mõtle, kui sa oleks praegu seal ja ehitaks. Kohutavalt jama oleks sellise ilmaga ehitada.”
Inno ei ole eriti lohutatud. Küsib, kui kaugel mul romaan on. Kas sügiseks saan valmis. Sest teine, maikuuni kestev põhjamaine talv oleks ikka enam kui ebasoovitav...
Kui kaugel, kui kaugel. Eks ta vaikselt edeneb. Talviti pole ta mul kunagi eriti edenenud. Isegi luuletusi ei ole ma varem novembrist aprillini eriti kirjutanud. Mina olen talviti nagu karu, ainult selle erinevusega, et kui karu talvel magab, siis mina pikutan ja mõtisklen. Kogun ideid. See õige kirjutamine läheb mul alati lahti siis, kui lumi on ära sulanud. Aprillis. Aga nüüd vaata aknast välja ja ütle, kas lumi on ära sulanud. Ei ole. Nii ma siin vaikselt tiksun. Paar lõigukest siia-sinna, aga ei midagi erilist. Natuke ajab närvi juba, aga mis teha. Ma ei taha end sundida ka, siis tuleb kehv tekst. Ükskord üks tuttav kirjanik rääkis, kuidas ta kirjutas vihaga oma romaani lõpuni. Oli endale eesmärgiks võtnud, et teeb ta selleks konkreetseks kuupäevaks ära, ja tegigi. Vägisi. See ei olnud muidugi suurem asi romaan ka. Nii ta on.
Hea on see, et kevad läheneb vääramatu jõuga. Ja ükspäev ta tuleb, on siin, kohal. Siis ei ole minusuguselgi laisal kirjanikul kirjutamisest pääsu. Sest kui mul tõeline kirjutamisehoog peale tuleb, siis ma ei saa öösiti magada. Siis ei jää mul muud üle, kui arvutiklaviatuuril klõbistama hakata. Muidu läheksin lihtsalt hulluks! Magada saan ju alles siis, kui olen peas keerlevad mõtted üles tähendanud.
Elu üks suuremaid tarkusi ongi õige aeg ära oodata. Mitte rapsida. Igaks asjaks on oma aeg.
Ülal täpselt aasta tagasi, 24. aprillil Lissabonis Avendida da liberdadel.
Juulike tundis lõbu liumäest alla laskmisest:
5 kommentaari:
Elu üks suuremaid tarkusi on ka õiget aega mitte maha magada.
Ei ole halba ilma, on halb riietus.
Ma võin end kui tahes soojalt riide panna, aga kui on alla 10 kraadi sooja siis tekib kohe nohu, mis areneb kiiresti põskkoopa põletikuks. Igal talvel on nii. Suvel kaob vahel ära, vahel mitte. Portugalis olles kadus igasugune nohu ära ja seda polnud ka talvel. Mul on ilmselt külmaallergia, juba lapsena tekkis mul külma ilmaga ängistus ja lämbumistunne. Hingamisteedesse tekib lima ja ma ei saa enam hingata. Mul oli väga raske näiteks suusavõistlustel, sest lihtsalt hing jäi kinni. Ei jõudnud niipalju tatti välja sülitada kui seda peale tuli. Jõudu oli, aga ei saanud enam hingata.
Eestis ma täheldan igal pool pidevat nuuskamist ja tatistamist, kõik tänavad on täis tatistatud. Portugalis seda polnud. Portugalis poole kellelgi nohu, aga seal on inimestel köha. Kõik köhivad talvel. Portugalis on tavalised kopsupõletikud.
Ega härral juhuslikult hüpohondriat diagnoositud ei ole?
Et kui meesterahvas veidigi oma tervise peale mõtleb, siis on kohe hüpohondrik või?
Postita kommentaar