Äris on nii, et kui ettevõte ei suuda oma kohustusi täita, ja see suutmatus on püsiv, siis on ettevõte pankrotis. Riigi puhul peaks siis olema nii, et kui riik ei suuda kodanike ees võetud kohustusi täita, ja see suutmatus on püsiv, siis on riik pankrotis.
Eesti riik on juba pikemat aega maksejõuetu. Ehk siis püsivalt. Ehk pankrotis. Kõik algas sellega, et ei jõutud enam koolimaju ülal pidada. Koolidega oli asi lihtne - need lihtsalt pandi kinni. Eesti väiksemate kohtade lapsed on juba harjunud sellega, et peavad pidevalt kooli ja õpetajaid vahetama - see kuulub elu juurde. Väiksemate kohtade koolide õpetajad, kes kaotasid töö, on leidnud omale tänu Eesti suurepärasele ülipaindlikule tööturule koristaja töökoha Soomes.
Aga nüüd läheb asi keerukamaks. Eesti riik ei jõua enam haigeid ravida. Haiglaid on juba kinni pandud, aga haiged on ikka alles. Nüüd peaks Eesti riik talitama haigetega nagu koolidega - need likvideerima. Aga seda ei saa teha, sest välismaal vaadatakse viltu. Pärast sõda ei lubata Euroopa Liidus enam inimesi ahju ajada. Eestis on leitud sellele probleemile nutikas lahendus - võtta ära taastusravi raha. Taastusravi on paljude haigete inimeste jaoks elu ja surma küsimus. Näiteks Mart Laari sugustele, kes on raskekujulise insuldi üle elanud. Nüüd jäeti nad kõigest ilma. Mis kokkuvõttes tähendab, et inimesed likvideeritakse.
Ehk siis, ma kordan jällegi oma vana mõtet: Eesti riik käitub oma inimestega nagu pereisa, kes laseb oma perel kriisiolukorras maha surra. Selle asemel, et abi paluda või laenu võtta, et raske aeg üle elada, hoitakse kinni mingitest jaburatest põhimõtetest ja vaadatakse lihtsalt käsi laiutades pealt, kuidas rahvas ära kooleb. Inimestel pole kus elada, see on täielik õudus, mis Kodutunde saadetest vastu vaatab. Puutepunkti saadetest vaatas vastu samuti õudus kuubis, aga selle asemel, et midagi teha, pandi see saade lihtsalt kinni. Pole saadet, pole probleemi. Samas on iga riigi kohus tagada oma inimestele elamisväärsed elutingimused. 21. sajandi Eesti pole ju enam Dickensi aja Inglismaa. Või on?!
6 kommentaari:
Kodutunde saateid peaks näitana nendele nn. pagulastele ja üldse kõigile välismaalastele, kes Euroopat automaatselt mingiks õnnemaaks peavad.
Aga muus osas, miks ma peaks mingi eesti pärast muretsema? Kas see eesti maksab mulle selle eest, et ma muretseks ja lahendusi otsiks? Siiamaani pole nagu märganud.
Nohja vaatangi stoilise rahuga pealt seda riiklikku tõmblemist. Kunagi palju aastaid tagasi vaatas see eesti mu isiklikku häda ka stoilise rahuga pealt, seega 1:1.
Sümptomaatiline on see, et ei lõppenud mitte Rüütlite ja Ilveste ning nende kinnisvara pidamise raha ja eliidi personaalpensionid vaid just santide sotsiaalsfääri papp. Selline riik ei vaja ju enam kaitset - seepärast siis NATO.
Suure vaimse puudega inimesi olekski praktiline likvideerida. Humaanselt muidugi, aga siisku. Nad on ühiskonnale nii kallid pidada.
00.14.-le
Pehmemalt-pehmemalt. Võiks ju esialgu vaimupuudega ja pikaajaliset töötud naised steriliseerida ja lubada mittetoimetulevatele muidu-puudega inimestele teatud vanusest euntanaasia.
JA KINDLASTI - REPS RASEDUSMINISTRIKS !
See päästaks Sinutaolised koonduslaagrite tegemisest,
Kõige suurem vaimne puue on ikka poliitikutel, kes ennast maailma nabaks peavad.
Riik on põhjas, sest rahad koondunud maksuvabade kasumitega pankadesse.
Need poliitikud, kes sellest supist on rammusa osa endale eraldanud, ei ole vanglas vaid naudivad hüvesid.
Postita kommentaar