Vaidlus Oudekkiga innustas mind looma Facebooki gruppi „Au vanaisadele”, mille eesmärk on, et me, eestlased ja venelased, tutvustaks teineteisele oma teises maailmasõjas võidelnud vanaisasid. Vahet pole, kummal poolel vanaisa sõdis. Me paneme relvad maha ega sõima kedagi stalinistiks või natsiks. Ja kes teab, saame äkki isegi sõpradeks :).
Siin minu pikem, sissejuhatav tekst, mille võib leida ka grupi seinalt:
Tere! Olen Irja Tähismaa, ajakirjanik ja kahe väikese tüdruku ema. Minu meelest on vaja, et me räägiksime üksteisele oma vanaisadest. Meie, eestlased ja venelased. Miks mitte ka teised, kes seda soovivad.
Tegelikult oleks seda pidanud tegema juba ammu, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Meil kõigil on vanaisad (või isad või vanavanaisad), kes sõdisid Teises Maailmasõjas, aga me ei ole ikka veel kokku leppinud, kes sõdis õigel poolel ja kelle võitu me peaksime kõik ühekoos tähistama.
Aga mina ütlen - me ei pea tähistama mitte kellegi võitu. Sõjalise võidu tähistamine on alati pidu kellegi haua peal. Kellegi unistustel. Seepärast teen ma teile ettepaneku - lepime kokku, et me ei liigita punaarmees sõdinud vanaisasid stalinistideks ja saksa armees sõdinud vanaisasid natsideks. Lepime kokku selles, et meil kõigil on õigus austada oma vanaisasid, ja selles, et iga inimese võitlus oma isamaa, vabaduse, kodu ja pere eest on austust väärt. Me ei pea tähistama teise poole võitu, aga me võime austada teise poole võitlust ja ohvreid.
Mulle meeldib väha film Joyeux Noel. See räägib sellest, kuidas vastaspoolel sõdinud sõdurid esimese ilmasõja ajal rindel koos jõulusid tähistasid. Sellest, et eri poolel sõdinud sõdurid võivad üksteist suurepäraselt mõista ja koguni sõpradeks saada. Ma usun, et kui me teineteisele oma vanaisadest räägime, siis näeme, et nad polnudki nii erinevad, ja kes teab, äkki saame isegi sõpradeks:).
Enamik meie vanaisadest olid lihtsad sõdurid, kel polnud mingit asja Hitleri ega Staliniga. Lihtne sõdur, sõdis ta siis vene või saksa poolel, sõdis oma isamaa, vabaduse ja kodu eest. Ei ole tähtis, kelle mundris või relvaga ta sõdis. Tähtis on, mille eest ta sõdis.
Politiika on räpane, ütles mulle mu sõber Sergei Tsaulin. Jah, poliitikud kipuvad paljusid ilusaid asju ära rikkuma. Neid ei huvita, et meie üksteist ja oma vanaisasid mõistaksime. Neid huvitab, kui palju saavad nad järgmistel valimistel hääli. Selle nimel on nad sageli nõus ka kõige pühamad tunded turule tooma.
Ärme lase ennast nende omakasupüüdlikest ambitsioonidest segada. Räägime üksteisele oma vanaisadest! Räägime siiralt ja ausalt, teineteisest ja teineteise vanaisadest lugu pidades.
Lõin selle grupi selleks, et me saaksime üksteisele oma vanaisasid tutvustada. Tehkem seda! Kõik, kes soovivad, on teretulnud siia oma teises maailmasõjas sõdinud vanaisade pilte postitama ja nende lugu rääkima: kus vanaisa sõdis, kus langes, mida teeb praegu.
Ainus palve on see, et ärme solva üksteise vanaisasid. Meile kõigile on meie vanaisad pühad, austame seda.
Lootusrikkalt,
Irja
Lisasin gruppi mõned oma sõbrad, aga juba on ka esimesed liituda soovijad. Minu sõber Sergei Tsaulin, kommenteeris grupi loomist järgmiselt:
Tõlgin nad ka eesti keelde ära: Jaa, tundub, et sellist gruppi on vaja, on aeg avada dialoog eri kogukondade vahel ilma poliitikata. Mina leian, et meil, lihtsatel inimestel, pole põhjust omavahel tülitseda. Me kõik tahame rahu ja sõprust. Minu jaoks ei ole vahet, mis poolel võitles selle või tolle inimese vanaisa; tähtis on, et inimene saaks aru, et sõda on alati halb. Ja et on vaja teha kõik selleks, et sõda ei korduks.
Olete kõik teretulnud liituma! Ainus reegel on, et me ei solva kedagi ega kellegi vanaisasid. Grupi eesmärk on pidada dialoogi ja mõista. Luua sild lihtsate eesti ja vene inimeste vahel, kelle vanaisad (või isad, vanavanaisad) sõdisid teises maailmasõjas.
3 kommentaari:
Sergei ütles ju täiesti õigesti. Meil, lihtsatel inimestel pole poliitikute lollustega midagi asja.
Muide facebooki asemel vkontaktes saaks kahtlemata sellele teemale palju suurema publiku.
Minu meelest ütles ka õigesti :).
Postita kommentaar