reede, 16. juuni 2017

President kohtus Võru kompetentsikeskuse müra vastu protestivate inimestega. Lisatud Jüri Luige kiri presidendile



Üleeile oli Võru külje all asuvas Väimelas protestiaktsioon Võru kompetentsikeskuse puidutööstusest tuleva müra vastu. Kohalikud inimesed, kes olid valmis teinud ka plakatid, soovisid sellega tõmmata samal ajal kompetentsikeskust külastanud presidendi tähelepanu. Läks õnneks - Kohvikuga vestelnud protestija sõnul oli president Kersti Kaljulaid nende juurde astunud ning murelikult uurinud, kas nad on tööstuse vastu.

Kompetentsikeskuse sisse on nimelt ehitatud ka puidutööstus, kuigi algselt öeldi kohalikele, et tuleb ainult büroohoone. Nüüd häirib puidutööstusest tulev müra kohalike igapäevaelu, kusjuures eriti hullult mürisevat tööstus hilja õhtul.

Siin president Kersti Kaljulaid protestijatele lähenemas:

 

Piltide autor Jüri Luik, kes kirjutas toimunu kohta järgmise arvamuse:

TELLIKS ÜHE PRESIDENDI, palun

Kolmapäeval olin tellitud Väimela Kompetentsikeskuse juurde helindama üritust, mis olla seotud presidendi külaskäiguga. Probleemiks nii tavaline olukord, kus eurorahadega tehti igati vajalik Kompetentsikeskus, kuid laastude lendades laastusid ei koristatud. Nimelt kõigi nn JOKK-skeemide (büroohoonest sai korraga müratekitav tootmishoone jne) kõrval unustati teha müratõkked, mille tulemusena on pideva helifooni tõttu naaberkrundi elu väga häiritud ja mis seal salata ---  ka krundi väärtus seega langenud. Oleks nagu kõik OK, sest müratase nibin-nabin normis, aga hulluks teeb asja see, et pideva ühetoonilise müra sagedus ajab tõesti lolliks. Näiteks katsuge tund aega kuulata sääse pirinat toas. Heli alumise otsaga asi veel hullem, sest näiteks ühes kirikus andis üks orelivile sellise madala tooni (kuskil 6 hertsi), et kogu rahvas põgenes paanikahoos üksteist tallates (umbes 10 hertsi lausa surmav). Nii et helitehnikuna tean, mida teevad teatud sagedused, olenemata selle heli tugevusest. 

Kuna presidendi saabudes oli juurde lisatud pildil olev plakat üleval ja tellija krundilt kostev heli häiris ilmselt nn pidulikku kõnet, otsustas president kohale jalutada ja probleemi ära kuulata. Kuna aga häiritud proua ei teadnud, et tuli rääkida sagedusest, mitte heli tugevusest, sai president viidata helitugevuse normidele ja sinna see asi jäigi. Selgitasin prouale hiljem, kuidas tuleb uut kirja vastavale ametkonnale koostada ja panin kola kokku.

Tagasi sõites kerkis mõttes üles aga järgmine teema. Ja see haakus presidenti saatnud ajakirjanikuga eelnevalt maha peetud eraviisilise vestlusega. Nimelt --- kui president ei ole rakendatud mingi partei valimisvankri ette, siis milleks selliseid visiite üldse vaja? Kaasaskäinud ajakirjaniku väitel olla tihti olnud olukord, kus presidendile näidatakse, et siin on treipink ja siin ketassaag ja see teeb seda ja toda. Tunni aja pärast uus teave ja uued aruanded. No kurat, isegi minu inseneriharidus ei võimalda kogu tööstusest aru saada, mida veel siis humanitaarteadmistega presidendile see teave ütleb. 
Kunagi ütles üks minu kõrgkooli õppejõud, et inseneri pea pole prügikast. Kui midagi tarvis, peab insener teadma, kust see teave leida. Seega on selge, et president unustab enamuse spetsiifilisest teabest kohe (kui just tõesti tema pea pole prügikast). Ja siit edasi ------ USA president (kui pole just valimised) vaevalt tormab mööda puidutsehhe ja suvalisi kohtumisi. President on ikka esindusfiguur rahvusvahelisteks kohtumisteks, kus teda nõustab meeskond. Kohalikud probleemid peaks jääma tema nõunike pärusmaaks, millest nad teevad kokkuvõtte ja president hoiab ennast siis jooksvalt asjadega kursis. 

Mulle õudsalt meeldib sõna finantsanalüüs. Seega ------ igal turvatunnil on oma hind. Igal väljasõidul oma kuluartiklid. Igal pool, kuhu president saabub, on äritegevus ja tootmine mingi ajahulk häiritud jne jne. Seega ---- peaksin presidendist palju rohkem lugu, kui näiteks Võrus käiku planeerides oleks kulud kokku löödud, käik ära jäetud ja see rahasumma (nagunii tuleb riigieelarvest) antud mõne konkreetse Võru kooli või lasteasutuse sihtotstarbeliseks rahaks. Vot siis oleks sellest nn külaskäigust ka reaalne kasu kasvõi kellelegi. Ja kuna elektronpost ja pakiautomaadid töötavad, oleks kõik need formaalsoliidsed mulinad (vabandust --- tervituskõned ja elementaarviisakused) kiiresti edasi antavad, koos kohalike probleemidega, mida nendel kohtumistel arktikuleeritud kõnega kosta lasti. Lihtne nagu vene vilt. 

Aga kui mõne asutuse või institutsiooni täiendavaks reklaamiks leiab PR-mees, et lisaks plakatile võiks sobida ka president, saatke presidendikantseleisse meil ---- TELLIKS PRESIDENDI. Ja siis muidugi maksaks kõik kulud mitte riik, vaid see oleks selle firma eralõbu. Ah et kas siis president tuleks? Muidugi ei tuleks, kui küsimus pole riikliku tähtsusega, sest see pole presidendi ülesanne. Ja kui presidendiproua peaks mingi karvase rööplükke tõttu seda kirjutist lugema, siis ---- Proua president, te olete ju tore pereema ja kui tõesti teinekord mitte halligi pole teha, siis tehke nii, nagu mina tavakodanikuna ---- veetke see aeg oma pere keskel. Vähemalt on sellest reaalne kasu.

2 kommentaari:

Maret ütles ...

Kopeerin(võimendan) ülal artiklis juba kirja pandut:

Kunagi ütles üks minu kõrgkooli õppejõud, et inseneri pea pole prügikast. Kui midagi tarvis, peab insener teadma, kust see teave leida. Seega on selge, et president unustab enamuse spetsiifilisest teabest kohe (kui just tõesti tema pea pole prügikast).

Tõsi see ju on,et sellised ekskursioonid on ikka rohkem enese reklaam või...

Anonüümne ütles ...

Mõned inimesed ei ole kunagi rahul. Kui president poleks seal käinud, siis kurdaks, et miks president kuskil ei käi ja miks ta Eesti eluga kursis pole. Ilvese puhul oli see üks peamiseid etteheiteid. Nüüd siis on lõpuks president, kes tunneb kohaliku elu vastu huvi ja nüüd siis äkki on see raharaiskamine.