Nüüd rõõmustav uudis kõikidele Juulikese fännidele! Meie väike armas viieaastane angelmani sündroomiga tütreke, kes on seni öelnud kaht sõna, „emme” ja „ei”, ütles täna selges eesti keeles uue sõna. Kaka! Just nimelt kaka. Nimelt oli Juulike hommikul natuke ärevil ja ma mõtlesin, mis tal viga on. Varem ei ole ta ju osanud öelda, mis talle muret teeb. Nii oleme sageli pidanud mõistatama, kas on tal kurk valus või kõht kinni või on lihtsalt paha tuju - on ta ju oma erilisusele vaatamata üks täiesti tavaline viieaastane tüdruk. Kel võib vahel lihtsalt ka paha tuju olla.
Aga täna oskas Juulike mulle oma ärevuse põhjust selgitada. „Kaka,” kaebas ta. Õigemini kõlas see rohkem nagu „Ka-ka”, aga sellegipoolest oli üsna selge, mida Juulike silmas pidas. Tuli välja, et Juulikesel oli kõht pisut kinni ning ta vajas, et ma teda natuke selja pealt masseeriksin. Seda siis tehtud saigi ja mõne aja pärast oli mure lahendatud. Juulike hakkas punnitama ning ma jooksin koos temaga potile, kus häda ka kohe ära õiendatud sai.
Selline lõbus lugu. Kahest sõnast sai kolm sõna. Juulike saab meile nüüd öelda, kui tal kaka tulemas on. Tavaliste laste vanemate jaoks ei tähenda selline asi küll mitte midagi (Roosike ütleb seda juba ma-ei-tea-mis-ajast), aga meie jaoks väga palju. On tunne, nagu laps oleks mulle sammukese lähemale astunud. Ilmselt õppis Juulike selle sõna selgeks Roosilt, kes praegu sagedasti korrutab. Ja küllap võib loota, et ta temalt veel mõned sõnad juurde õpib.
Kuid iga asi omal ajal. Praegu oleme õnnelikud „kaka” üle :).
Kui kellelgi on soovi Juulile häid soove saata või sel teemal kaasa rääkida, siis võite mulle kirjutada meiliaadressil irja.tahismaa(ät)gmail.com :).
Üleval meie imeilus maasikane inglike läinud aasta suvel Lissabonis, siin aga fotomeenutus sellest, kuidas me aasta tagasi, juuli keskel Võrru tagasi jõudsime. Üks meie esimesi peatusi oli loomulikult meie lemmikkohvikus Katariinas :).
