kolmapäev, 23. august 2017

Hommik

Vaatan oma lapsi ja mind tabab hellusepuhang. Kell on 11, tund minu ja Roosikese ärkamisest, kes puges varahommikul meie kõrvale voodisse magama ja jäigi sinna, kui oli kõhu piimast täis puginud. Pärast ärkamist tahtis Roosi vanni minna ja nii me siis läksimegi. Miks mitte käia hommikul kohe pärast ärkamist vannis! See on nii mõnus, palju mõnusam kui kiire duši all käik. Tegime endale kaasa paar maisigaletit tuunikala ja sibulaga, mina võtsin veel kohvikese ka ja sulpsti. Roosi mängis partidega ja mina nautisin sooja vett ja kohvi.

Siis ronisime välja, Roosile pehme vannilina ja mulle pehme hommikumantel ümber ning voodi peal pikutades Pikku Kakkost vaatama. Juulike veel magab. Armsalt kõhuli. Mul on nii hea meel, et ta on lõpuks kõhuli magamise ära õppinud. Enne oskas ta ainult selili magada ja ärkas üles, kui ühes asendis magamine ebamugavaks muutus, aga kusagil aasta tagasi sai ta selgeks enda unes küljele  pööramise ja sel ajal mitte üles ärkamise. Oli põhjust juubeldamiseks, sest meie saime siis paremini magada. Nüüd on käpas ka kõhuli magamine. Kui tore.

Nüüd aga ärkas ka Juulike. Tõusis oma voodis istuli ja vaatas oma ilusate siniste silmadega uudistavalt ringi. Ilmselt otsis oma traditsioonilist hommikust moonisaia. Lähengi toon talle selle. Ja Roosi toob juba joostes mulle oma värvipliiatsid, et ma nad ära teritaksin. Ilusat päeva teilegi!