kolmapäev, 23. august 2017

Turu



Ma pean tunnistama, et see terrorirünnak rikkus minu jaoks Turu ära. Minu armsa Turu. Minu armsa Turu, kus sai koos ema ja isaga nii sagedasti Soome sugulastel külas käidud. Üks mu onudest nimelt abiellus 90ndatel soomlannaga (pulmad olid Viru hotellis, kus käisin ka mina!) ja kolis Turu lähedale. Mäletan, kuidas emaga Turu Anttilas ja Haloses käisime ja mida sealt ostsime, kuidas ostsime Kauppatorilt maasikaid. Kuidas ma oma tollase kirjasõbra Essiga kohtumise justnimelt Kauppatori lähedale kokku leppisin. 

Mulle nii meeldis Turu. Tuomiokirkko. Aurajoki. Ma olen ju jõgedesse armunud ja seepärast ka nendesse linnadesse, mida läbistab jõgi. Lissabon ja Tejo ning Turu ja Aurajoki, Kairo ja Niilus... Ma olen nii mitmel korral mööda Aurajoe kallast jalutanud ja õnnelikult sisse ning välja hinganud. Teades, et ma tulen ühel päeval tagasi, täpselt nagu ma tulen alati ühel päeval tagasi Lissaboni. Ma olen nendesse jõgedesse armunud, nad toidavad ja inspireerivad mind. Ka Tartu ja Emajõgi. Ka seal on tükike mu südamest.

Nüüd siis see rünnak. Kuidagi teine tunne on. Tahaksin nagu minna, aga samas ei taha ka. Ilmselt peab natuke aega mööda minema, et julgeksin jälle rahuliku südamega Kauppatoril jalutada.

Kui Innoga viimati Soome kolimisest rääksime, siis ütlesin talle, et Helsingis ma elada ei tahaks, küll aga Turus. „Turu on turvaline,” ütlesin ma Innole. Ja mul elab seal ja lähedal sugulasi ja sõpru. Oleks ideaalne. 

Nojah. Eks elus tuleb ikka ootamatusteks valmis olla. Ühes mu lemmiklinnas ei ole veel terrorit olnud. Kui seal eelmisel aastal jalutasime, siis andsid võimalikust ohust märku vaid Praca do Comercio ausamba jalamile Pariisi ohvrite mälestuseks asetatud lilled ja relvastatud politseinikud, aga kuna ka nemad olid portugallastele tüüpiliselt heas tujus ja lehvitasid meie lastele, siis hajus see ohutunne pea. Lissabon on veel turvaline. 

Üks elu põhitõdesid on muidugi ka see, et inimene ei saa elada hirmus. Hirmunud inimene tardub ega ela. Sestap tuleb minna just sinna, kuhu süda kutsub. Hirmuta. 

Ülal minu isa 90ndal Soomes, kust ta ostis mu kirjasõbra emalt 1970nda aasta Ford Cortina (pildil). Ja siin rõõmsana sadamas: