laupäev, 5. august 2017

Miks ei suuda Eesti riik tagada elanikele normaalseid elutingimusi? (Seda pole Junckeril vaja lugeda, võtab viinaisu ära)

Eesti lastega pered elavad nagu kodutud, väljavõte heategu.goodnews.ee veebist.

Lugesin just uudist, kuidas Šveitsi riigil on suur mure - pole kuhugi paigutada 750 miljardi dollari suuruseid reserve. Mis tähendab, et raha pole maailmast otsa saanud, nagu Eestis aeg-ajalt väidetakse, kui on vaja leida natuke lisa lastele, vanuritele või erivajadustega inimestele, et raha ei ole.

Samas elavad inimesed Šveitsis nagu kuninga kassid. Võrreldes Eestiga on vahe nagu öö ja päev. Ma tean, ma olen ise seda näinud. Eestis elatakse nagu Euroopas elati mitusada aastat tagasi, inimesed, lastega pered on nagu kodutud, avariipindadel, kus haiseb, hallitab ja mädaneb. Hästi on seda näha Kodutunde saates, mille kaudu sajad inimesed omale remondiraha kerjavad.

Ühest asjast ei saa ma aru: mis pagana kihu on Eestil ajada taga mingeid numbreid exceli tabelis, kui inimesed kannatavad. Ma saan aru, kui kõik on ok, et siis pole mõtet ülemäära priisata. Aga Eestis elatakse alla igasugust arvestust. Inimesed kannatavad, külmetavad. Ja siis ütleb valitsus, et keerab kõik kraanid kinni. Kas Eesti riik ja valitsus on loodud siis ainult numbrite ja välispankade teenindamiseks? Või on Eesti riik loodud selleks, et rahval parem elu oleks?

See, mis praegu Eestis toimub, on idiootsus kuubis, kus inimesi lastakse minema lihtsalt selle pärast, et neil pole kohta, kus elada või pere ei tule toime kodulaenu maksetega. Kuni selleni välja, et vanematelt võetakse lapsed ära, kuna nad ei jõua soetada normaalset elamist, kus igaühel oleks oma tuba. Mida kuradit? Isegi nõuka ajal ehitati inimestele vajalikud elamispinnad, et keegi ei peaks virelema. Kus iga laps sai endale oma toa. Aga nüüd Eestis ainult üks virelemine ongi. Üksikud, kel hea palk, on saanud omale laenurahaga uue elamise ja teised imevad näppu. Samas saaks hakata inimestele ehitama, tänu sellele saaks paljud inimesed tööd ja leiba ning mis kõige tähtsam, perele inimväärse elamise. Miks seda ei tehta? Eesti riik saab varsti 100 aastaseks, aga inimesed elavad nagu 100 aastat tagasi või isegi veel hullemini. Paljud elavad 100 aastat tagasi ehitatud majades, kus pole remonti tehtud. Vahepeal oleks nagu aeg seisnud.

Ma kordan veelkord: raha pole probleem tänases maailmas. Raha on isegi Eestile pakutud olematu intressiga, aga Eesti on kõik pakkumised tagasi lükanud. Ja nüüd pressib Eesti selle raha eest Rail Balticat, nii et veri ninast väljas. Samal ajal elavad lapsed muldpõrandaga onnides.

Öeldakse küll, et Eesti riik, see on kõik inimesed, aga tegelikkuses teeb otsuseid väike ring inimesi ja ülejäänud sinna juurde ei pääse. Eestis ei saa isegi rahvahääletust korraldada nagu Šveitsis. Ma pöördungi selle väikse ringi poole, et pöörake ometi nägu rahva poole. Muidu riskite sellega, et teil ei jää enam mingit rahvast alles. Ja siis pole kedagi, kes teid ülal peaks või kaitseks.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

loomulikult ei jää pikemas perspektiivis eestisse alles mitte mingisugust rahvast. see peaks tänaseks juba siililegi selge olema.

muide nõukaaegne elamispinna normatiiv oli siiski 7 m2 per elanik. mitte et see tänapäeval normaalne oleks, aga mäletagem ikka täpselt. kui oli üle selle, siis ei saanud majavalitsuselt midagi asemele või lisaks nõuda; samas ei saanud ka keegi midagi öelda tänapäeva lastekaitsjate stiilis.

Maret ütles ...

Mis loll jutt taas anonüümselt!Krt, kas nimede puudus on maailmas?Vali üks ja kommenteeri nii, et vähe pole.Siin aga muud polegi näha, kui anonüümne ja anonüümne...Võ ion asi selles, et mõni mehike ei julge isegi varjunime alt nii rumalat juttu kommentaariumi lisada?

Neeme Lall ütles ...

...jah, Irja kujund on REAALNE...utreeritud, aga masendavalt TÕENE... Istun ju isegi juba teist kuud oma auto-caravaaneriga Türisalu panga veerel ja enamik aega analüüsin oma tragikoomilist olukorda kategoorias .... "MIDA MINA VALESTI OLEN TEINUD"... Kogu mõttetegevus käib ainumalt minu väljakupoolel ! Samas olen ju maalikunstnik, kelle ainumas mõtestatud tegevus on maalida, esitada oma loomingut vaatajaile, kes sellest ju kunsti eksponeerimise ainsa idee põhiselt saavad niiöelda mingi teatava "Vaimse impulsi" Olen selles rütmis elanud niimoodi viimased 20 aastat...jeeli-jeeli omadega ots-otsaga välja tulnud...kuni ühel hetkel aastat poolteist tagasi enam ei tulnud...Ma ei tea , kas ma olen selles isiklikult süüdi, et tegevkunstnikuna tabas mu loomeperioodi mingi madalseis, aga fakt on see, et TÄNA olen kodutu, vegeteerin siin Türisalu pangal, tuules & tormis...Üritan kõige kiuste realiseerida omi maale, mida on mul siin terve üks suure romu-pakiauto täis... Olen sealjuures absoluutne karsklane ja harjunud üliaskeetliku eluvormiga...! Samas ei kujuta ennast ette ka mingis muus professioonis, sest MAALIMINE on siiski mu ainumas kutsumus ja sellega saan ma siin elus kõige paremini hakkama... Eesti , niigi olematu suvi on lõppemas...ees seisab taas see kaamose aeg...Ei kujuta ette, et ma teise talve veel siin trailas mööda saadan...Kui ma poleks suht padu usklik...siis ma enam ei suudaks... MINU RIIK...oo-jee, ma ei tea ega tunne - MIS VÕI KES VÕI KUS SEE VEEL ON...! Liitusin, vaatamata kõigele oma isiklikule KAOSELE , siiski Edgari valimisnimekirjaga... See on mu viimane aktiveerumine ühiskondlikus vormingus...Eks näis- mis saab pärast 15.-ndat oktoobrit...! Selge, et ega MIDAGI DIAMETRAALSET ei muutu nagunii , midagi...

Mari ütles ...

Ma olen seda meelt, et rahvas ei pea sellist söödikutekarja üleval pidama nagu rahvas, so töötavad inimesed täna peavad.
Ja loomulikult võiks meil olla hoopis rohkem munitsipaalkortereid meie oma inimestele ja mitte sisserändajatele.

Aga NLiidu korteripoliitika kiitjatega ei saa ma kuidagi nõustuda, need, kes siin 7m2 ja lastega peredele antud korteritest räägivad ei tea ilmselt pooli asju või on neil halb mälu või olid lihtsalt nende vanemad või nad ise sellel pool rindejoont, kellele anti.

Mina olen 50+ ja mulle ning minu vanematele ei pakkunud NL ajal MITTE KUNAGI MITTE KEEGI mingit korterit. Et oleks kus elada ja et tööpõlgurluse pärast vangi ei pandaks, olen elus teinud tööd töökohal, kus sai korteri. Läksin töölt ära tuli ka korter vabaks teha. Maal võis saada mõne lagunenud pugeriku kuivkäimla ja pesemisvõimaluseta, aga siis pidid ka majandisse tööle minema. Kui olid spetsialist, said mugavustega korteri.

Kõik PIDID NLis tööd tegema, sest seadus sätestas tööKOHUSTUSE algusaastatel pidid emad isegi oma kahekuuste beebide kõrvalt tööle minema. See oli selline ametlik suund. Kaheksakümnendatel võis suuremates linnades ka manööverdada ja emadele, kes lastega kodus olid, enam väga võimu poolt pinda ei käidud. Aga lastetoetust ei olnud mingit ja siis tuli elada ühest palgast.

Aleksander Kaasik ütles ...

Jah Tallinnasse oli raske nõukogude ajal korterit saada, aga töökohti oli küll kui musta tööd ei kartnud teha. Maale oli võimalik aga minna ja loomulikult siis kuhugi majandisse, ka põllutöölisi oli tarvis. Aga eluasemega ei olnud probleeme kui olid spetsialist, iseasi oli lasteaia kohaga.Kui olid lihttöölina anti kasutada mõni peremeheta maja, mille tuli ise korda teha, aga ehitusmaterjali andis majand. Ning muidugi ei hakanud majand nõgeseid niitma ega viljapuid rajama, seda tuli endal teha. Ent loomapidamine oli see, mis Venemaa turu abil peresse jõukust kasvatas (+ kartul Leningradi turule jne)