Minu Võrumaal elanud vanaema küsis tihti, kui olime õhtul pärast päevatoimetusi väsinuna köögilaua taga söömise lõpetanud: Mis meist küll saama nakas? Mis tähendab, mis meist saab. Praegusel ajal küsib seda küllap üha rohkem iga inimene, mitte ainult Eestis, vaid igal pool Euroopas. Mis meist saama nakas? Mis meist saab? Ma tunnistan, et mina mõtlen ka selle peale, kuna olen kahe väikse lapse isa ja vastutav nende heaolu ja tuleviku pärast. Arutame abikaasaga tihti õhtuti pärast toimetusi samal teemal: Mis meist saab?
Kui endal mõistusest puudu tuleb, siis on mõistlik pöörduda teadjamata poole. Ma vaatasin, et tähtis eurobürokraat Matti Maasikas kirjutas oma blogis, et luges huviga Ivan Krastevi raamatut „After Europe”, ja see äratas huvi selle raamatu vastu. Maasikas küll märkis, et Krastev on skeptiline Euroopa Liidu tuleviku suhtes, aga mitte päris pessimist, siis mina poleks uskunud, et tegelikult on tegemist suisa õudusromaaniga. Mille keskne teema on Euroopa tulevik.
Krastev kirjutab: Attracting tourists and rejecting migrants is the short version of Europe’s desired world order - turistide meelitamine ja migrantidest eemale hoidmine on praeguse Euroopa ihaldatud olemus.
Ja sellega tuleb tegelikult nõustuda. Ja mis Krastev veel märgib kui Bulgaarias sündinud ja elanud mees - tuginedes endise nõukogude bloki lagunemisele, et tegelikult puudub Euroopa Liidu jaoks huvi koos püsida. Ning et lagunemine ei saa alguse mitte perifeeritast, vaid keskusest - Brexit on suurepärane näide, ja Suurbritannia on samasuur kui paarkümmend väikest ELi liiget. Ehk siis on tegelikkuses juba lagunemine alanud ja see on ainult aja küsimus, millal see liit laiali valgub. Alles jäävad tõenäoliselt väiksemad tükid sellest, milles mõnes jääb püsima ühisraha euro.
Krastevi põnev tähelepanek on ka see, et valijad ei kontrolli enam riikide majandust, kuna elatakse võlgu, läbi suure laenuvõtmise elavad rikkad vaesemate arvel (hea näide, kuidas vaene Eesti toetas palju rikkamaid Lõuna-Euroopa riike) ning praegused põlved tulevaste arvel, et revolutsiooni ei tehta enam läbi ideoloogiate ja poliitiliste liidrite, vaid omaenda jalgadega, marssides ühest kohast teise. Migratsioon - see ongi uue aja revolutsioon, mida inspireerivad mitte ideoloogiad või massiliikumised, vaid internetist nähtud ilupildid elust teistes maades.
Inimeste jaoks tähendab muutust riigi, mitte valitsuse vahetus - see, muide on tõsi ka Eestis: need, kes tahavad paremini elada, ei mõjuta ega kukuta selleks valitsust, vaid lähevad Soome või kuhugi mujale.
Ning nii nagu igal revolutsioonil, on oma kontr-revolutsioon: see on siis nähtus, kus Soomes torgatakse läbi Eesti numbrimärgiga autode kumme, pekstakse puruks aknaklaase ning kriibitakse küljed ära. Ja see kontr-revolutsioon on Euroopas üha häälekam, eriti neis tuumik-riikides nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa. Olgu lisatud, et Inglismaa juba otsustas EList välja astuda.
Krastev ühtlasi märgib, et Fukuyamal polnud õigus, kui ta väitis, et Külma sõja ja kommunismi langemisega on Lääne liberaalne kord võitnud, edaspidi hakkab kogu maailm niimoodi elama ning elu on igal pool lill. Tegelikult, nagu elu näitab, on Lääne demokraatia väga õrn, mis võib murduda mõnekümne tuhande sisserändaja tegevuse tulemusel. Fukuyama isegi ei maininud migratsiooni. Ometi on sellest saanud ELi, Lääne liberaalse maailmakorra keskuse kirstunael. Seda küll ei taheta tunnistada, aga tegelikult see nii on.
Mis veel põnev - Lääne demokraatia eksportimisest, mis oli veel kuum teema kümmekond aastat tagasi, ei räägita enam üldse. Sest kõik näevad, mida see endaga kaasa tõi - demokraatia eksport Lähis-Idasse ja Aafrikasse ning sellega seotud diktaatorite kukutamine pani sealse rahva liikuma, ja see ohustab Euroopat. Inimeste vaba liikumine, mida Euroopas ülistati on löönud valusalt vastu näppe. Paradoksaalsel kombel olid Põhja-Aafrika diktaatorid Euroopa jaoks vajalikud, sest aitasid inimesi kinni hoida. Tänast Euroopat ei vaadata enam kui eeskuju terve maailma jaoks, vaid kaitsevalli, kindlust, mis aitab kontinenti kaitsta.
Krastev toob välja, et õigus oli USA Berkeley professoril Kenneth Jowitt'il, kes prognoosis, et Külma sõja lõpp ei too kaasa mitte korda, nagu prognoosis Fukuyama, vaid suure korralageduse. Ja et selle korralageduse epitsenter saab olema Euroopa. Jowitt toob välja, et ihaldatud liberaalses maailmas pole midagi püsivat, mis ei loo korda, vaid ajab inimesed segadusse. Näiteks nägi Jowitt ette vihaliikumiste teket.
Krastev märgib, et Euroopa liberaalne eliit oli silmakirjalik ja ei tegelenud migratsiooniga, mistõttu on tekkinud suur vastuseis sellele silmakirjalikkusele. Paradoksaalsel kombel on vabadus saamas Euroopa kirstunaelaks: nii nagu info vaba liikumine hävitas kommunismi (ja koos sellega Külma sõja), nii hävitab inimeste vaba liikumine nüüd Euroopa Liidu.
Krastev toob välja, et praegune immigrante ja pagulasi puudutav reeglistik on pärit Külma sõja ajast, mil see oli mõeldud idast läände üle tulnud inimeste jaoks. Ehk see aitas kaasa võitlusele kommunismiga. Ent praegu, kus migrandid tulevad mujalt, lagundab see Euroopa ühtsust. Võõramaalased tulevad ja võtavad Euroopa üle, aga eurooplastel endil pole kuhugi minna.
Migratsioon tuleb omakorda üha suuremast ebavõrdsusest maailmas ja see ebavõrdsus ei kao kuhugi lähima mitmesaja aasta jooksul. Eestistki rännatakse välja, sest inimesed ei usu, et elu Eestis paraneb nende eluajal. Kaasajal mängib üha suuremat rolli see, kuhu sa oled sündinud - see on tähtsam kui ülikoolikraad või edukas äri. Üha rohkem mängib rolli see, millisesse riiki laps eluloteriis sünnib. See kehtib isegi Euroopa Liidus sees, rääkimata riikidest väljaspool. Loteriis on kaotajad 97% elanikkonnast ehk 6 miljardit inimest.
Krastev toob välja, et globaliseerumine on muutnud maailma külaks, aga selliseks külaks, mis elab diktatuuri ikkes - võrdluse diktatuuri ikkes. Inimestel Nigeerias ei võrdle enam oma elu naabriga, vaid sellega, kuidas elavad inimesed Saksamaal. Rahvaste ebavõrdsus on tänapäeval sama tähendusega, mis kunagi oli klasside ebavõrdsus.
Krastev toob välja ka Lääne- ja Ida-Euroopa erinevuse, mistõttu on neis piirkondades erinev suhtumine migratsiooni. Kui Euroopa Liidu lääneosa on üles ehitatud Prantsuse arusaamisele rahvusest (lojaalsus institutsioonidele) ja Saksa arusaamisele riigist (tugevad regioonid ja nõrk keskvõim), siis Ida-Euroopas on kõik vastupidi: seal domineerib Prantsuse stiilis tugev keskvõim ning Saksa arusaam rahvusest koos ühise päritolu ja kultuuriga. See seletab, miks Ida-Euroopas on rohkem neid, kes on nõus vabatahtlikult migrantidele vastu astuma kui neid, kes on nõus migrante abistama. Paljud idaeurooplased on eriti pahased saksamaa peale, kes neid migratsiooni teemal süüdistab, kui Ida- ja Kesk-Euroopade riikide rahvuspoliitika laenati 19. sajandi lõpus just sakslastelt. Lisaks sellele tunnevad idaeurooplased end majanduslikus mõttes kaotajatena, kes ei pea end kellegi ees võlglasteks. Idaeurooplased tunnetavad, et migrandid ohustavad nende heaolu.
Ehk kokkuvõttes: 21. sajandi maailmas, kus migratsioon on revolutsioon, on Euroopa Liit ja USA tervikuna ühel pool virtuaalset rindejoont, kus klassiühiskonna puhul olid aristokraadid ja ülikud, ning kogu ülejäänud maailm on teisel pool. Siis pole ime, et vasakpoolsus on kaotanud Euroopas kandepinna töölisklassi näol ning lihtsatest inimestest on saanud kontr-revolutsionäärid migratsiooni vastu.
See ongi lühidalt, mis meist saama nakas.
Siin mõned väljavõtted raamatust, mis on päris tabavad:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar