esmaspäev, 18. september 2017

Saime haigusest üheskoos üle



Juulike jäi kaks päeva tagasi haigeks. Ta oli juba kaks nädalat rahutu olnud ja öösiti üleval. Arvasime, et see on seotud jäävhammaste tulekuga, mis tal alanud, aga üleeile tõusis tal kõrge palavik ja koos palavikuga tekkisid krambid. Need õnneks lõppesid, kui teda jahutasime, aga kuna pidevalt oli oht, et ta uuesti üle kuumeneb, siis valvasime teda kordamööda ja ka magasime kordamööda. Lisaks palavikualandaja Nurofen ja dr Roosi oma mängukuuldeaparaadiga :). Roosile nimelt meeldib praegu väga doktorit mängida ning eriti meeldib talle sealjuures oma õekest kraadida.

Eile oli samuti võitlus palavikuga, aga õhtuks õnnestus see 37 peale saada ning täna hommikul vaatas mulle voodist vastu puhanud ja imestunud näoga Juulike. Et mis siis nüüd õigupoolest toimus? Muidugi, tema oli ju kõik see aeg oimetu ega mäletanud oma haigusest arvatavasti midagi. Imestunud oli ta ilmselt seepärast, et mina teda nii mureliku näoga vaatasin :).

Angelmani sündroomiga laste vanematele on unetud ööd tavalised. Sageli on nii, et magame Innoga üksteise alla, ja siin on väga tähtis rahuliku meele säilitamine ning üksteise toetamine. Koormuse pooleks jagamine. Sest kui kokku hoida, siis saab kõikidest asjadest üle ning ka rasked ajad tunduvad tagantjärele ilusad.

Praegu istub meie ilus inglike keset põrandat ja mängib. Täna ajas end isegi korra voodi najale püsti. On veel natuke nõrk ja loid, aga tunda on, et terveneb iga hetkega. Söötsin talle natuke aega tagasi lusikaga hernesuppi, Juulile maitses see väga.

See krampidest üle saamine on alati nagu pidupäev. Kui nad tulevad, siis on paanikaosakond, sest nendega ei harju kunagi ära, aga nüüd on õnneks selle võrra kergem, et ma täpselt tean, mida teha, et Juulit aidata. Kui me veel tema diagnoosi ei teadnud, siis oli kõige raskem, sest me ei saanud aru, mis toimub - tavalisel lapsel tekivad krambid alles väga kõrge palavikuga, Juulil aga juba 38ga ja seetõttu tuleb talle palju varem palavikualandajat anda. Juuli puhul on kõige olulisem, et ta üle ei kuumeneks, ja seetõttu tuleb teda haiguse ajal väga hoolsalt valvata. Ma ei julgenud üleeile öösel isegi magama jääda ja käisin teda iga natukese aja tagant kontrollimas :). Eile olin nii väsinud, et lihtsalt jäin magama - kui üles ärkasin, siis oli Juulike Inno süles ja nad vaatasid koos telekat :D Roosi oli samuti magama jäänud, kuna ei saanud Juulikese esimesel haiguseööl korralikult magada.

Nüüd võib kergendatult hingata, aga kuna võib arvata, et Juulike veel nädalajagu taastub, siis tuleb videote tegemisele väike vahe sisse. Või noh, vähemasti välivideote tegemisele :) Saab näha! Teile aga kõike head ja et lapsed oleksid terved!

Pildil: no kes suudaks jääda ükskõikseks SELLISE naeratuse vastu? :D