Kohtuniku (ja prokuröri!) elu ei ole meelakkumine

Nüüd vähe teisel teemal. Savisaare kohtunik jäi haigeks. Vajab arstlikke uuringuid ning seetõttu lükkus Eesti hetke kuumim protsess edasi 12. detsembrisse.

See ei ole tegelikult mingi ime, sest kohtuniku amet on stressirohke. Väga stressirohke. Need kaks aastat, mis ma Tallinna prokuratuuris töötasin, andsid mulle nii kohtuniku kui prokuröri elukutsest väga hea - ja hirmutava - pildi. Näiteks viskasid prokurörid kord nalja ühe kohtuniku üle, kelle nimi oli Katrin Puhkason. Ta oli ükskord sedavõrd suures segaduses, et jättis endale istungi ajaks pähe paksu karvamütsi, ja sai sellest aru alles siis, kui tol istungil riiklikku süüdistust esindanud prokurör kuidagi muhelust alla suruda ei suutnud. Tundub naljakas, aga kui sa pead viis päeva nädalas tund tunni järel intensiivselt õigust mõistma, endal kogu aeg kuklas kloppimas tunne, et sa ka vastutad oma otsuste eest (vähemasti oma südametunnistuse ees), siis on selge, et see avaldab sulle mõju. Ükski inimene ei ole ju ometi rauast ning ühel hetkel hakkab pidev negatiivsete emotsioonide jada tervisele.

Kohtuniku- ja prokuröriametis postiivseid emotsioone praktiliselt ei olegi, sest mitte keegi ei lähe ju kohtusse suurest rõõmust. Minnakse ikka mingit kana kitkuma või mõne pahateo eest vastust andma. Ja sina pead siis olema see jumala asemik, kes ütleb, kes on pätt ja kes süüta kannataja. Andes ühele õiguse, teed teisele halba. Kriminaalasjades teed alati halba - paratamatult, sest täiuslikku õigust ei suuda sa iialgi mõista, ka parima tahtmise korral. Ikka paned milleski puusse, teed kellelegi ülekohut. Mõistad siis omaenda parima äranägemise järgi, aga on see piisav? Äkki oleksid pidanud ikkagi teisiti otsustama? Anglo-Ameerika kohtusüsteemis on vastutus jagatud vandemeeste vahel, kes langetavad ühise otsuse, võttes selle eest ka ühise vastutuse. Meie süsteemis langeb kogu taak üheainsa kohtuniku õlgadele või õigemini südamele. Nüüd on küsimus, kas see süda peab selle taaga all vastu. Ma nägin Liivalaia tänava kohtumajas piisavalt siniste silmaalustega kohtunikke, et selles vastupidavuses kahelda.

Savisaare protsessi kohtunik ei pidanud. Oli sunnitud protsessi katkestama, sest tervis ütles üles. Kas selle üle saab imestada? Protsess on mahukas, toimikud paksud, kohtusaal paksult rahvast täis. Kogu aeg pead midagi määrama, tegema lugematuid miniotsuseid. Kõigi pilgud on pööratud üheleainsale kohtunikule. Advokaadid üritavad protsessi venitada, süüalune teeb trikke, ajakirjandus hingab kuklasse. Enamikul inimestest tekiks sellises olukorras paanikahoog. Kohtunik on muidugi karastunud, aga lõputult ei jaksa temagi. Kui väikeseid märguandeid ignoreerid, siis käib ühel hetkel nii kõva kärgatus, et kukud pikali. Oma keha ei ole võimalik petta.

Me ei tea, mis kohtunikul täpselt viga on, aga kui on vaja arstlikke uuringuid, siis võib arvata, et tegemist ei ole nohu või köha, vaid millegi tõsisemaga. See tõstatab küsimuse, kas meie kohtunikud ikka hoolitsevad oma tervise eest piisavalt või, veel enam - kas riik ikka hoolitseb meie kohtunike tervise eest? Äkki oleks mõistlik kohtunike töökoormust vähendada? Mõned väiksemad kuriteod dekriminaliseerida, et kohtunikud ei peaks koormama end jaburustega ning saaksid keskenduda olulistele protsessidele?

Minu meelest on tegemist küsimusega, millega tuleks tegeleda kohe, sest, nagu üks inimene Facebookis tabavalt märkis - ei saa lasta tekkida olukorral, kus süüalused sõidutatakse vähimagi puperduse korral otse kohtusaalist kiirabiga haiglasse, aga kohtuniku tervisele pööratakse tähelepanu alles siis, kui teine on juba ühe jalaga hauas. Kas tahame, et meie kohtunikest saaksid inimvared? Ei taha? Noh, siis on aeg nende töökoormust vähendada. Prokuröride oma otse loomulikult ka!

Pildil mina Tallinna prokuratuuri noore abiprokurörina Tallinna Liivalaia kohtumajas.