Miks, jumala pärast, ei küsi Eesti riik Euroopa Liidult abi?????

Erivajadustega lastele peavad olema tagatud kõik samad õigused ja võimalused, mis tavalistele lastele. Väljavõte Soome terviseameti veebist.

Vaatasin täna AK Nädala saadet ETV pealt erivajadustega laste olukorrast Eestis ja pidin pikali kukkuma: sotsiaalministeeriumi ametnik Signe Riisalo soovitab erivajadustega vanematele tõsimeeli oma laps ära anda, kuna riik ei suuda lapsi piisavalt toetada ja lastele erivahendeid soetada.

Ma arvasin, et sotsiaalne darvinism on Eestis vaid eriti küüniliste kaabakate mõtteviis, aga et seda mõtteviisi esindab valitsusasutus - no see on uus teadmine. Eesti on samas liitunud kõigi samade lapsi ja erivajadustega inimesi puudutavate lepega, mille alusel PEAVAD erivajadustega lastele olema TAGATUD kõik võimalused, mis tavalastele. Ja NB! See ei tähenda, et erivajadustega laste niigi kurnatud vanemaid sunnitakse kõiki neid võimalusi tagama, nagu Eestis on olnud kombeks. See tähendab eelkõige riigi poolseid hooldajatoetusi vanematele, abivahendite soetamist, tugiisikute palkamist. Selleks, et lapsel oleks võimalus kasvada koos vanematega, nii nagu kõigil teistel lastel. Laps peab saama võimaluse elada oma pere keskel nii nagu iga teine laps ja viisil, et see ei koormaks vanemaid. Näiteks Soomes ehitatakse sellistele peredele eraldi korterid, kus on kaldteed ja liftid ning rohkem ruumi erivahendite, nagu kärude jaoks. NB! See on elementaarne! Lisaks makstakse kinni laste eritoit. Eesti on endale võtnud samasuguse kohustuse. Mida lihtsalt ei täideta, põhjusel, et erivajadustega laste vanemad on kurnatud ja ei suuda enda ja oma laste õiguste eest seista. Omamoodi nali on see, et Eesti trügib juba ÜRO julgeolekunõukokku - endal püksiperse sitane ja paljas ning tahab hakata teisi õpetama.

On loomulik, et vanemad ei pea end erivajadustega last hooldades rihmaks pingutama - selleks tuleb luua võimalused, nii nagu iga kodanik ei hakka hommikul ise maanteid oma labidaga lahti lükkama või otsast ühiskondlikke hooneid ehitama - selleks on loodud vastavad rutiinid ja institutsioonid. Eestis aga sunnitakse erivajadustega laste vanemaid, piltlikult öeldes, iga päev ise maanteid puhastama ja ministeeriumihooneid ehitama - sellega vilistatakse kõigi nende lepete ja konventsioonide peale, millega Eesti liitunud on. Tegelikult on neile lepetele vilistatud muidugi juba aastaid, ja erivajadustega laste vanemad ning eriti erivajadustega lapsed ise on jäetud täiesti saatuse hooleks - lihtsalt nüüd on hakanud vanemad rohkem häält tegema, kuna neilt on hakatud niigi nappe toetusi kärpima.

Üks asi on veel imelik - kui Eestil pole raha, et oma kohustusi täita, siis tuleks abi küsida. Sõjalist abi kõlbab Eestil küsida, aga erivajadustega laste jaoks ei kõlba. Millest see tuleb? Soome riik küsib Euroopa Liidult abi iga väiksemagi asja puhul, näiteks koondatud töötajate ümberõppeks, küsitakse iga asja jaoks miljoneid eurosid, ja seda antakse. NB! Abi küsib Soome, üks Euroopa jõumaiad maid. Ja neile antakse. Lõuna-Euroopa riigid küsivad kogu aeg abi oma inimeste jaoks ja neid aidatakse. Miks, jumala pärast ei küsi Eesti abi Euroopa Liidult erivajadustega laste toetuseks? Mis viga on? Häbi on või?

Ma panen siia Eesti ilmselgelt pimeduses kobavatele ametnikele ühe lingi Soome terviseameti veebist, kus on selge sõnaga seletatud ära, et erivajadustega lastele tuleb tagada kõik samad võimalused, mis tavalastele. Ja kui Eestil neid võimalusi pole, siis TULEB NÕUDA EUROOPA LIIDULT VÄLJA NEED VÕIMALUSED. Eesti lapsed pole millegipoolest kehvemad Soome lastest.

TAGUGE SEE OMALE PEALUU SISSE, AMETNIKUD, SEE ON TEIE TÖÖ JA PÜHA KOHUS AIDATA EESTI LAPSI JA NENDE VANEMAID!!!