Pikalt Hispaanias elanud ja sinna tagasi ihkav Helen Eelrand soovitas Õhtulehele antud kommentaaris vaadata filmi Perdiendo el Norte (tõlkes: Kaotatud põhjas), mis toob välja Põhja- ja Lõuna-Euroopa erinevusi.
Filmis lähevad kaks hispaania noormeest Saksamaale õnne otsima. See on siis suure raha järgi. Aga lühikese ajaga saavad nad aru, et õnn ei ole rahas.
Laiem mõte on filmil selles, et raha poolest vaene ei saagi õnne otsida rahas, sest ta ei saavuta seda kunagi ja seetõttu ei saa kunagi õnnelikuks. See käib ka Eesti kohta. Eestlased on sellepärast jätkuvalt ühed õnnetumad Euroopas, kuna otsivad õnne rahas, aga ise on puruvaesed. Ning siis ollakse vihased ja kibestunud. Täiesti asjata. See on ka põhjus, miks välismaale ainult raha pärast minek on ummiktee. Tee õnne juurde on rahast lahti laskmine ja elamine oma südame järgi, nii paradoksaalne kui see ka pole.
Vaestel, kaasa arvatud Lõuna-Euroopa rahvastel on palju seda, mida rikastel pole - hingesoojust ning oskust elada südame järgi, lahkust ja siirast armastust. Inimene on õnnelik siis ja ainult siis, kui elab nii nagu oma südames õigeks peab, mitte nii nagu on „õige”.
8 kommentaari:
Vaimse arengu teatud etapil raha vaid segab. Raha teeb paljud mugavaks, lodevaks, liiderlikuks ja jobuks olgem ausad. Kui liiga palju saab, tuleb kümnendik taas ära anda, et end kontrollida.
Maailmas on ca 75 miljonit inimest, kellele kuulub ca 1/2 Maa rahast ja ressurssidest ning keda loetakse rikaste hulka kuuluvaks. Kõik ülejäänud peavad kes rohkem, kes vähem vaeva nägema, et arveid tasuda ja leib lauale saada. Tegelikult inimene ei vaja rohkem kui toit, riided ja peavari, üle selle on juba luksus. Nii et üsna mõistlikud mõtted - pinguta mis pingutad, rikkaks nagunii ei saa.
Ainult et teie kahe, Inno ja Irja, kohta see ju ei kehti? Teie kuulusite rikaste, Irja päranduse tõttu isegi kroonimiljonäride hulka. Nii et mul on raske uskuda selle praeguse blogipostituse siirust.
Raha ei pruugi teha õnnelikuks, aga sageli laseb raha kergemini taluda õnnetust. Teil on raske puudega laps - ja ei tasu nüüd hakata rääkima, et see on puhas õnn, lalin ja kätega vehklemine ja naer ja rõõmsad vastutulijad jne. Juuli kasvab, temaga läheb järjest raskemaks (alates sellest, et ta ise muutub raskemaks, eriti kui te teda edaspidigi põhiliselt saiaga söödate). Poleks te omal ajal oma kroonimiljoneid sirgeks tõmmanud, võiksite soetada maja aiaga, kus Juuli (ja muidugi Roosi ka) saaks suvel muru peal ukerdada, tal võiks olla ka madal basseinike, võib-olla mõni sõbralik koduloom lastel patsutada. Ei peaks Juulit alati ratas- vm tooli kinni siduma, et õue minna. Saaksite ka võtta ette mõne soojamaareisi, lastele tuleks see kindlasti kasuks (ise olete kiitnud Portugalis olemist, kui seal just liiga külm või kuum ei ole). Jah, aga kõigeks selleks ei saa teil enam mitte kunagi piisavalt raha olema, teie laeks jääbki sotsiaalkorter, parimal juhul siis elamine 1. korrusel ja kaldteega. Eks te tea seda isegi väga hästi, ja seda enam ei maksa teha selliseid sissekandeid nagu see siin ja kõik need eelmised ja järgmised, kus lõõritate töö-ja rahavaba elu eelistest. Keegi nagunii ei usu. Kuidas nende hapude viinamarjadega nüüd oligi...
Ma olen omale ise sellise elu valinud ja pean tunnistama, et olen palju õnnelikum kui eelmises suhtes, kus materiaalselt millestki puudust ei olnud. Aga kõik muu oli puudu. Nüüd on kõik muu olemas, aga materiaalne pool on puudu. Samas ma loodan, et olukord ükskord muutub ja pool elu on ju veel ees.
Tonnike kuus vist ei segaks seda õnne eriti.
Ise valinud - anna andeks, aga kas lapse raske puude valisid ka ise?! Sina võid ju olla õnnelik (nagu siin kuskil hiljuti keegi ütles, et Inno ei ajagi jama, Inno siiralt usub kogu seda jama, mis ta kirja paneb) - õnne sulle sel puhul! Aga sul on lapsed, kellest vähemalt see, kes kunagi kooli läheb, ei pruugi sugugi õnnelik olla selle üle, et tema peres "materiaalne pool on puudu". Kui teised lähevad kinno või ekskursioonile või klassikaaslase sünnipäevale või ootavad, et Roosi kutsuks nad oma sünnipäevale vms, siis peab Roosi neist asjadest ilma jääma, sest ta vanemad "on valinud elu, kus materiaalne pool on puudu"? Mis sa arvad, mis vanuseni suudab üks laps sellist elu nautida?
No eks me näe. Nõuka ajal elasid inimesed väga kesistes oludes, seejuures peaaegu kõik inimesed, va kitsas nomenklatuur, ja ei saaks öelda, et midagi hullu oleks olnud sellest. Väga paljudel polnud praeguses mõistes mitte midagi. Samas valikuvabadus on kaasa toonud vohava alkoholismi ja narkomaania, mida minu lapsepõlves sellisel kujul küll polnud. Sellist autodega enda ja teiste surnuks sõitmist nagu praegu samuti ei olnud. Inimesed on oma asjade-kultusega üle piiri läinud ja kõik ei pea sellega kaasa jooksma. Tegelikult pole inimesel palju vaja - tähtis on, et kõht oleks täis ja katus pea kohal, internet võimaldab praegu juurdepääsu praktiliselt kõigele muule, mis vaimset poolt puudutab. Kas mingit Hiina prahti on vaja kokku kahmata - eks see on maailmavaate küsimus. Mis kino või ekskursioone puudutab, siis eks me näe - selleni on veel omajagu aega.
Tee selleni jõudmiseks nõuab vist üliinimlikke pingutusi.
Meenutab märterlust lausa.
Postita kommentaar