Eestis valitseb totaalne sugudevaheline ebavõrdsus ja kannataja pool on mees

Eestis haruldane vaatepilt: isa ja laps.

Eestis räägitakse söögi alla ja söögi peale sellest kuidas valitseb sugudevaheline ebavõrdsus. Silmas peetakse palgalõhet, kus naised teenivad töö juures kolmandiku võrra vähem kui mehed. Seda peetakse lausa katastroofiks.

Samas aga valitseb sugude vahel veel suurem ebavõrdsus. Ma ei räägi siin sõjaväekohustusest, mis kehtib millegipärast ainult meeste jaoks. Ebavõrdsus valitseb peresuhetes, kus lahutatud paaride puhul on lapsed 90 protsendil juhtudest naiste juures ja vaid 10 protsendi puhul meeste juures. Viimasel juhul, kui laps jääb mehe juurde, on enamasti tegemist olukorraga, kus a) naine on lihtsalt kadunud või b) on naine kas paadunud alkohoolik või narkomaan või istub vangis. Kõigil ülejäänud juhtudel määratakse, see on riik määrab läbi kohtute lapsed naiste juurde.

Totaalne ebavõrdsus! Ja mitte keegi ei tee sellest välja. Sajad tuhanded lapsed kasvavad sisuliselt üles ilma isata. Sest RIIK on nii määranud ja RIIK niimoodi tahab. RIIK, see on siis eesti inimesed. Eesti inimesed on asunud peresuhetes millegipärast mehi diskrimineerima. Mehi, kel niigi lasub sõjaväekohustus ja kellest paljud on sunnitud elatise teenimiseks välismaale minema, oma tervist seal raske tööga tapma. Eestis on meeste ja naiste eluea vahe üks suuremaid kogu maailmas, ligi 10 aastat.

Ja siis käib pidev hädakisa, kuidas üksikemad ei saa hakkama, kuidas üksikemade lapsed on paljas ja näljas jne. Aga mitte keegi, mitte keegi ei räägi sellest, et kui emad ei saa hakkama, siis võiks anda lapsed isade juurde. Kui valitseb võrdsus, siis miks isadele lapsi ei anta? Miks mehi diskrimineeritakse? Las valitseb võrdsus, las isad kasvatavad lapsi ja emad käivad tööl!

Lahutuse puhul saab karistada valdavalt mees.

Mis on iseenesest samuti kummaline, sest enamasti on just naine see, kes tahab ilusaid pulmi ja pisiperet. On ju nii! Naine tahab abielluda ja lapsi. Aga kui lahku minnakse, samuti enamasti naiste eestvõttel, siis järgneb karistus mehele! Kas pole absurdne!

Kujutagem ette, näiteks, kui naised teeniksid Eestis vaid 10 protsenti sellest, mis teenivad mehed. See oleks ennekuulmatu! Ometi pereasjades peetakse sellist olukorda vägagi normaalseks, ning keegi isegi ei iitsata. Käib meeste totaalne peks ja kottimine ja seda kõige kõrgemal riiklikul tasemel. Reaalsus on selline, et meestelt võetakse lapsed ära ilma õiguseta neid enam kunagi näha. Kus on nüüd võrdõigusvolinik? Miks ta istub nagu kult rukkis? Miks ta ei iitsata, kui käib totaalne meeste diskrimineerimine?! Kus tuhanded lapsed ei näe oma isa, sest RIIK on nii määranud.

Siit jõuame järgmise asja, sündivuse juurde. Eestis on sündivus juba mitukümmend aastat madalam kui sõja ajal. Algul põhjendati seda riigikorra muutusega, aga nüüd on sellest juba 25 aastat möödas. Miks lapsi ei sünni? Soomes on lõpuks jõutud, pärast aastaid kestnud uuringuid arusaamisele, et põhjus on meestes. Seni oli poputatud naisi, aga olukord läks üha hullemaks. Lõpuks tuli välja, et lapsi ei sünni, sest mehed ei taha lapsi. Nüüd on hakatud Soomes eelkõige meeste peale mõtlema. Eestis on olukord sündidega mitu korda hullem kui Soomes. Ja pole raske arvata, miks.

Kuni mehi kotitakse ja diskrimineeritakse kõige kõrgemal riiklikul tasemel, lapsi ei sünnigi. Eesti Vabariik tõi kaasa suure meestepeksu, mis kestab tänaseni. Ja kui midagi ei muutu, siis Eesti riik ning rahvas kuivab kokku selle suure meestepeksu ja kottimise peale, see on üsna kindel.

P.S. Enne, kui meeste ja naiste vahel pole pereasjades võrdsus taastatud, pole mõtet rääkida mingitest isapuhkustest. Isapuhkus on ok ideaalühiskonnas, kus paarid elavad koos. Aga tänapäeval, kus enamus paare lahutab ja lapsed määratakse nagu konveieril elama ema juurde, on isapuhkusest rääkimine äärmiselt küüniline, lausa solvav. Kujutagem ette, mida peavad mõtlema või taluma selle isapuhkuse jutu juures need isad, kelt on võetud pärast lahutust õigus oma lapsi näha.