teisipäev, 24. juuli 2018

Ma olin Virginia Woolfi grupi liige


Ma olin Virginia Woolfi grupi liige. Uhkusega, sest mulle tundus, et selles grupis on koos Eesti kõige targemad naised. Ma esinesin grupis feministlike sõnavõttudega ja kaitsesin gruppi, kui mõni minu tuttav seda ründas. Juku-Kalle Raidi jutt sellest, et grupis lintšitakse inimesi, tundus mulle naeruväärne, ja ma arvasin, et ta visati sealt välja igati teenitult. Nagu ka Märt Koik.

Tänasest ma enam grupi liige ei ole, sest mind visati sealt välja. Isegi grupi postitusi enam ei näe, sest peale pandi ka blokk. Laupäeval oli seal pikk ja põhjalik minu personaalküsimuse arutamine, mille käigus toimus selline lintšimine, millesarnast ma pole kogenud terve oma elu jooksul. Väljaviskamise põhjus - Inno kirjutatud tekstid blogis. Leiti, et nende eest vastutan ka mina. Ehk et siis naine peab vastutama mitte ainult oma tegude ja tekstide, vaid ka oma mehe tegude ja tekstide eest. Seda aspekti ma enne feminismist ei teadnudki, aga inimene elab ja inimene õpib. 

Kuidas kõik juhtus? Hakkan mälu järgi meelde tuletama. Kõigepealt hakkas üks naine, Kristel Strandregenpfeifer, mind seal grupis solvama. Seesama naine oli kunagi meie blogis mu last küberkiusanud, kirjutanud tema kohta, et ta on „rumala näoga.” Siis liitusid temaga teised naised ja ühel hetkel ka - mis oli minu jaoks eriti uskumatu - üks grupi administraator, Piret Räni, kes ei käskinud minu lintšimist ära lõpetada, vaid valas sellele hoopis õli juurde, kirjutades, et terve meie blogi koosneb „sitast.” Seega siis ilmselt ka lood minu lastest, Juulist jne.

Ma ei osanud selle peale mitte midagi öelda, sest ma olin sellisest isikliku rünnaku lubamisest šokeeritud. Seejärel hakati mulle ette viskama Inno tekste. Lintšijad kooris karjumas, et kuidas sa, Irja, neid kommenteerid, kuidas sa neid kommenteerid. Ma siis üritasin jõudumööda kommenteerida, aga lintšimine läks sellest ainult hullemaks. Positati minu laste videosid - seda tegi ka Tartu linnavolikogu liige, sotside fraktsiooni juht Gea Kangilaski. Öeldi, et aidata võiks, kui ma vabandaks. Sattusin segadusse ja vabandasin. Ikka läks hullemaks. Siis võttis minuga ühendust üks administraator ja küsis, kas oleksin nõus lahendusvariante otsima. Olin. Ma ütlesin talle, et paljud tekstid on juba blogist eemaldatud ja pole probleemi ka teisi eemaldada, kui kellelgi nende suhtes pretensioone on. Siis leiti, et ma pean Inno tekstide pärast vabandama. Ma ei olnud nõus vabandama tekstide pärast, mida ma ise ei ole kirjutanud. Ja ma olin juba enda pärast vabandanud.

Seepeale visatigi mind välja. Koos blokiga, nõnda, et ma ei saa enam isegi grupi tekste lugeda. Kuna ma ei olnud nõus Inno kümme aastat tagasi kirjutatud tekstide pärast vabandama.

Igatahes - kuna ma siiski pean end feministiks, siis ma oleks tänulik, kui te annaksite mulle teada, kui kuskil mõni teine feministlik grupp tekib, sest ma liituks sellega rõõmuga :)

P.S. Tänaseks on paljud sõbrad muga ühendust võtnud ja lohutanud, jõudu soovinud. Paljud on rääkinud, et on ise sellest grupist lahkunud, sest pole seal toimuvat kiusamist talunud. 

Pildil üks mu lemmikkirjanikke Virginia Woolf, kelle järgi grupp on nime saanud. 

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Miks vajab üks normaalne tark haritud tugev naine mingis grupis olemist. Mis see annab, kas uhkust ja pidevat tõestamist et küll ma ikka olen üks kõva naine. Arusaamatu.
Kah üks enda arust väga normaale naine kes ei mõista feminismi.

Anonüümne ütles ...

Irja, mitte ükski tark inimene ei jookse koos karjaga. Sellepärast, et grupil uhke nimi on, ei tähenda veel, et seal sügavalt, sisemiselt targad inimesed on.
Minu kommentaare teie blogis pole ka alati kõiki avaldatud, aga mind see ei häiri, ikka käin, loen vahel.
Olen ise, olen omaette, kuulan sisetunnet, Woolf'i viskasin aastaid tagasi vaid põgusa pilgu. Palju erinevaid inimesi, energiaid koos seal nagu näha madala taseme mängud alles käsil neil. Virginia lahkuks sealt samuti esimeste seas.