Leo Kunmanist, kohtunikust suure K tähega

Eesti õigussüsteemi telgitaguseid eilses Postimehes halastamatult paljastanud endist kohtunikku Leo Kunmani on nimetatud valetajaks ja oldud rõõmus, et ta enam kohtunik ei ole.

Mina ütlen seda, et Leoga oli kohtumajas alati väga tore suhelda. Tal oli alati kerge muie huulil ja see lõi kohtusaalis ka raskete asjade arutamisel inimliku, pingevaba õhkkonna. Teine selline kohtunik oli Valeri Lõõnik, kes samuti nüüd juba pensionipõlve peab.

Mulle noore abiprokurörina just sellised kohtunikud meeldisid. Oli ausalt öeldes väga hirmus mõne alati kulmu kortsutava kohtuniku (oi, neid oli palju - Eha Popova (eriti!), Eda Murak, Aime Ivanson, Violetta Kõvask, Merle Parts, Margot Mikler) kohtusaali astuda. Seepärast oli mul alati otsatult hea meel, kui mu töölaual (Tallinna prokuratuur asus toona Tallinnas Suur-Karja tänaval) ootas kutse Leo Kunmanilt või Valeri Lõõnikult. Või Alari Möldrelt. Sest nad olid südamlikud inimesed ja seda isegi siis, kui kohtusaalis vahetevahel kõvemat häält tegid (Möldre eriti!). Naistest olid toredad Katre Poljakova, Katrin Puhkason ja Julia Vernikova. Märt Toming oli ka alati tõsine, aga mitte kunagi kuri.

Leoga on mul ka veel üks isiklik mälestus. Olime ükskord koos koolitusel ja tema koos Valeri Lõõniku ja Alari Möldrega istus minu selja taga. Ma ei tea, kuidas nii läks, aga ühel hetkel kirjutasin ma neist kõigist luuletuse. Nad võtsid seda naljaga ja see oli üks selline väike tore hetk elus, kus sa saad aru, et me kõik oleme tegelikult inimesed ning pole vaja teha nägu, et me seda pole.

Mul on väga kurb ja piinlik, et Leo Kunmani on nüüd sedasi süüdistama hakatud. Sest ta ei vääri seda. Kohtunikkond ei vääri seda, kogu süsteem ei vääri seda. Süüdistades Kunmani, süüdistate te tegelikult iseennast. Parem vaadake, mis valesti ja tehke see paremaks, sest Kunman räägib südamest ja kes räägib südamest, see räägib õigesti.

Mulle jääb Leo alati meelde sooja ja südamliku, ausa inimesena.