Mis värk nende kartulikoortega on?

Kui Eesti taasiseseisvus, siis oli üldine mantra, et „me oleme nõus kasvõi kartulikoori sööma, peaasi, et oleme vabad”. Ehk siis inimesed olid nõus olema vaesed, peaasi, et vabad. Inimesed olid valmis ohverdama vabaduse nimel oma heaolu. Laias plaanis kehtib see põhimõte tänaseni - kõige kõrgemal tasemel tuletatakse ühtelugu meelde (siis, kui vaja leida raha peredele eluasemete või lasteaedade ehituseks), et vabadus ja väike riik pole odav asi. Selle nimel peavad inimesed püksirihma pingutama. See tähendab kannatama.

Nii. Ja nüüd jõuame taas, nagu öeldakse, peamiseni, eksole. Ja see peamine on: kartulikoorte peal lapsi ei kasvata. On ju nii! Või mis?! See on põhjus, miks sõdade ajal kukub sündide arv mitu korda.

Aga ma väidan, et selle kartulikoore-jutu ja sellele järgnevaga pandi ikka korralikult puusse. Ühelt poolt räägiti nõukogude ajal sündimata eesti lastest, aga teiselt poolt oldi nõus kartulikoori sööma. Need kaks asja on omavahel juba ise karjuvas vastuolus. Seda esiteks. Teiseks jäid eesti lapsed nõukogude ajal sündimata osalt just seetõttu, et inimesed olid kehval järjel. Paljud inimesed said omale korraliku eluaseme alles nõukogude aja lõpus, aga siis algas jutt kartulikoortest ja rahva allakäik.

Ma olen varem välja öelnud ja ütlen veelkord: Eesti inimesed põevad kollektiivset haigust, nn Stockholmi sündroomi ja selle üks väljendusviis on seesama jutt kartulikoorte söömisest. Et mida? Iseseisev rahvas ja peab sööma kartulikoori?! Kus see kirjas on?! Kamoon, eksole, ütleb selle peale noorem põlvkond. Olgem ausad, noored ju seepärast Eestist massiliselt lahkuvadki, et nemad pole enam nõus sööma kartulikoori. Nad ei karju seda oma vanematele näkku, aga nii see on. Nemad ei põe seda sündroomi, mis on omane nõukogude ajal üles kasvanud inimestele.

Stockholmi sündroom tähendab kaasa tundmist vägivallatsejale, agressorile. Nõukogude võim, või võim laiemalt oli nõukogude ajal agressor ning inimesed, sellel asemel, et sellele vastu seista, hakkasid sellele kaasa tundma. Ning jutt kartulikoorte söömisest on puhas lömitamine võimu ees. Justnagu alla surutud inimene on ise süüdi selles, et ta on alla surutud. Sama skeem toimib perevägivalla puhul - vägivalla ohver hakkab end süüdi tundma. Perevägivalla puhul on asi lihtne - ühiskond kutsub vägivallatseja korrale. Aga kui terve ühiskond, kõik kollektiivselt end milleski süüdi tunnevad ja selle tõttu kartulikoori söövad - siis on märksa keerulisem.

Nüüd jõuame aga veelgi tähtsama juurde: tänapäeva arenenud maailmas kartulikoorte peal lapsi ei kasvata. Nii see on, siin pole midagi vaielda. Ehk teisisõnu: kui naisele näidatakse kartulikoori, siis ta lihtsalt ei sünnita. Eestis aga just seda tehakse - näidatakse kartulikoori ja siis imestatakse, miks eestlaste arv katastroofilise kiirusega väheneb.

Üks lihtne näide. Mõned aastad tagasi, kui Euroopa Liidus oli sügav kriis, pakuti Eestile 0-protsendiga laenu. Pakuti raha, lihtsalt selleks, et majandust turgutada ja midagi head teha. Enamikus Euroopa riikides seda tehti. Eestis räägiti samuti, et võiks Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitada. Või peredele uued korterid ehitada. Aga lõpuks loobuti. Inimestele tuli taas meelde, et nad tahaks selle asemel hoopis kartulikoori süüa.

Mina ütleks selle peale, et pistke sinnasamusesse oma kartulikoored ja hakakem lõpuks elama. Kui muu ei aita, siis mõelgem oma laste peale. Miks on vaja lapsi karistada nõukogude-aja kannatuste eest? Eesti rahvas pole milleski süüdi ja ei pea millegi pärast kannatama. Pea püsti, nagu ütles õpetaja Laur. Tehkem Eestist eeskuju tervele maailmale - raha, nagu räägitakse, pole tänapäeva maailmas, eriti Euroopa Liidus mingi takistus. Tehkem nii, et Eesti oleks maailmas parim koht elamiseks. Eelkõige eesti lastele. Siis sünnivad ka lapsed.

P.S. Alustuseks väärib iga lastega eesti pere kaasaegset elamist. Igal lapsel peab olema oma tuba. Kui pere ei jaksa seda ise soetada, või ei tule selle peale, siis tuleb seda pakkuda.