Siin ta siis on. See meie jõulukuusk! Ehitud koos Roosiga. Aukohal minu lapsepõlve jõuluehted 70ndatest. Eriti armas on mulle see käbi, mäletan, kuidas seda koos isaga kuuse külge riputatud sai. Vanad ehted ongi kõige armsamad, neil on see õige jõululõhn küljes. Ei pannudki uusi kulinaid neid sinna segama.
Roosi ootab jõule juba väga. Ja tekkis ka väike segadus - tema arvas nimelt, et kui kuusk ehitud, siis tuleb ka kohe jõuluvana. Ja jooksis hommikul vaatama, kus siis kingid on. Seletasin talle siis, et jõuluvana tuleb ikka siis, kui on jõulud. Õnneks Roosi väga pettunud ei olnud ja oli nõus jõulud ära ootama :D
Mõnusat jõuluootust teile, head kohvikulised!
