Võru linnakodanik Jüri Luik, kes eile kohtusaalis avalikku kohtuistungit jälgis, kirjutab selle kohta oma Facebooki leheküljel nõnda: „Ka mina käisin sellel eelistungil kuulajana kohal, et saada selge sott, mis on süüdistus ja kes mida ütleb. Sest hiljem seda ajakirjandusest lugeda, paneb (viisakalt öeldes) kukalt kratsima.
Kuna olen selles protsessis kõrvalseisja siis kokkuvõte oleks selline. Ei saa aru protsessi mõttest (kui valimisreklaam välja jätta ja seetõttu peaks see olema valimisaruandes kajastatud), sest:
1. Vabandamist ei taotletud. Järelikult polnud ka solvangut.
2. Mingit suurt hagi au ja väärikuse solvamise eest ei taotletud. Järelikult kas polnud solvangut või väärikust. Kompromiss jäi selle taha, et Tartu esisots nõudis tema poolsetest kohtusse mineku kuludest üle kahesaja euro (muus osas erimeelsusi tekitavaid nõudeid polnud). Asja teeb huvitavaks see, et sotsi esindaja oli nõus loobuma raha nõudest, kui Tähismaa kinnitab, et mitte kunagi selle esisotsi kohta arvamust ei avalda. Seega ------ kas esisotsi HIND on see paarsada euri, või soovib Tartu esisots luua olukorra, kus Riigikogusse kandideerija kohta ei tohi midagi öelda, olenemata sellest, mida kandideerija teeb või ütleb.
3. Kui võrrelda mõlema osapoole sissetulekut (puudega last kasvatava ema oma 80 eur ja Tartu esisotsil kindlasti kordades rohkem), siis on kindlasti ÜLIEETILINE rahaline survestatus, et teisel suu kinni panna.
Võtaks teema kokku ------- kui jätta kõrvale mõlema osapoole formaaljuriidiline konstruktsioon, siis mulle meeldib Irja artiklis väljend HÜLGEMÖLA. Seda eriti seetõttu, et Keskerakonna hall kardinal ja Tallinna tegelik juhtimises kaasarääkija tegi sellest väljendist klassika. Ja kui juba selline isik (küll teises situatsioonis ja teise juhtumi puhul) sellise terminiga välja tuli, siis mina (TAVAKODANIKUNA) ütlen, et see lugu peaks kandma sama fraseoloogilist väljendit. Lihtne, nagu vene vilt!”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar