Eutanaasia pooldajad räägivad natsidega ühte keelt

Viimasel ajal on keerutatud hästi palju tolmu üles eutanaasia teemal. Olen minagi sel teemal Facebookis sõna võtnud ja minu seisukoht on see, et ma olen kindlasti assisteeritud enesetapu vastu. Esiteks on Dignitas äriettevõte, mis otsib endale aktiivselt kliente ja nüüd on siis see õnnetu Jane selle äriettevõtte müügiagendiks sattunud (mille eest siis allahindlus surmaabi eest), ja teiseks seepärast, et sotsiaalprobleeme ei saa lahendada inimesest vabanemisega.

Väga silmakirjalik on ka rääkida eutanaasia toetamisest või lubamisest selleks, et leevendada haige inimese kannatusi. Tänapäeval on füüsilisi kannatusi väga lihtne leevendada, ravimitööstus on tohutult edasi arenenud, ja kui anda haigele lisaks sellele veel ka hästi palju armastust, siis on tema elu hea ning ilus, vahet pole, kui kaua ta kestab. Aga millegipärast sellest armastusest ei tohi rääkida. See armastus on justkui nagu mingi tabu, mida ei tohi suu sissegi võtta. Ah et Jane mees ja lapsed võiksid teda ise hooldada, sest nad võiksid teda armastada? Kuss-kuss-kuss nüüd, sellest ei tohi rääkida, sest me oleme otsustanud, et Jane teeb enesetapu oma lähedaste „säästmiseks.”

Aga kus see Jane mees üldse on? Miks on nii, et kui haige on mees, nagu näiteks Uku Kuut, siis me ei tule selle mõtte pealegi, et MEES peaks minema tegema enesetappu. Ei, oihh, kus sellega! Mehel on ennastohverdav ja truu naine, kes põetab teda kuni viimase hingetõmbeni. Tassib, söödab, potitab, viib ja toob. Kasvõi oma elu hinnaga! Me peame seda õigeks ja poetame liigutuspisara. Aga kui me räägime NAISEST, siis me ei pea seda millegipärast isegi võimalikuks, et naine võiks sama kohtlemist loota. Me kiidame tema enesetapu kohe heaks. Et jahh, muidugi, mis ta vaeseke kannatab. Jätame ütlemata, et meie silmis on Jane tegelikult kasutu. Tal ei ole enam midagi ühiskonnale anda. Oma lapsed on ta juba ära sünnitanud, 47 aastat turjal, kanname maha. Tema tütar ütles, et ema on „nii isetu” ja me aplodeerisime mõttes. Jahh, muidugi! Naine peabki alati olema isetu, alati ennastohverdav! Kui ta veel noor ja tragi, siis rabagu tööd ja teenigu meid kõikvõimalikel viisidel, aga kui haigeks ja nõdraks jääb, siis mingu kuskile vaikselt surema. Nagu koer. 

Mul on kahju, aga just sellise sõnumi saadab 47-aastase pereema Jane enesetapp ja sellele kaasa kiitmine ühiskonnale. Et on neid, kelle eest hoolitsemist me mõistetavaks peame, ja neid, kelle me silmagi pilgutamata maha kanname. 

Mul on otsatult hea meel, et on ka neid, kes on leidnud, et sellisel põhjusel enda tapmine ja sellele kaasa kiitmine ei ole õige. Et haige ja hädas inimene ei vaja mitte doktor Mengele abi, vaid sooja inimlikku hoolitsust. Tunnet, et teda ei jäeta tema kõige raskemal ajal üksi. Et ta on ARMAS ka haige ja hädisena. Et ta on just ERITI  ARMAS  HAIGE  JA  HÄDISENA. Ja et tema eest hoolitsemine ei ole tema mehele ja lastele mitte koorem, vaid PRIVILEEG. Sest abielu sõlmides tõotatakse olla teineteise jaoks olemas nii heas kui halvas, nii terve kui haigena, nii rikka kui vaesena. Kuidas see halb, haigused ja vaesus alati ära unustatakse? 

Teate, kellega eutanaasia pooldajad ühte keelt räägivad? Natsidega. Nemad samuti eutaneerisid juute „kaastunde” pärast. Sõja venides läks juutide koonduslaagrites üleval pidamine nimelt järjest raskemaks, sest kõik varud tuli saata saksa armeele rindele. Natsid lahendasid olukorda nõnda, et ajasid juudid ahju, põhjendades seda sellega, et vabastavad nad niimoodi kannatustest, kuna nälgivad juudid oleks pidanud „kannatama” ja surnuks lõpuks niikuinii piinades. Jättes mugavalt ütlemata selle, et tegelikult vajasid juudid ju toitu, nagu haiged inimesed vajavad hellust ja armastust, et neid armastatakse lõpuni. Kõige taga oli külm kalkulatsioon. Natsid olid efektiivsuse suurmeistrid ja tõelised surmatööstuse korüfeed. 

Nüüd loen uudist, et „viimase kümne aasta jooksul on haiglas õendusabi antud üle 81 000 inimesele, kes olid vegetatiivses seisundis või koomas. Kokku kulus sellel ajavahemikul nende abistamiseks 184 miljonit eurot.” Mida selle peale öelda? Väga õige! Lööme aga „numbrid” kokku ja arvutame välja, kui palju kasutute inimeste peale kulub. Ja eutaneerime siis kõik ära. Tolku neist lamajatest ju pole. Seepärast siis oligi vaja seda eutanaasia kampaaniat ja haledat rahakogumiskampaaniat. Uskumatult külmaks ja küüniliseks on ikka meie ühiskond muutunud. Selle asemel, et hoolida ja aidata, me loeme kokku abivajajatele kuluvaid eurosid.

Aidaku meid jumal, oskan ma ainult selle peale ütelda. Inimesi ainult neist väljapigistavata kasu põhjal hindaval riigil pikka pidu ei ole. Ei olnud natsidelgi.