Inno paljastus: Kuidas ma Hans H. Luige korraldatud narkopeol käisin

Ma olen kirjutanud sellest, et Delfi ja Ekspressi omanik Hans H. Luik on narkomaan, aga ma pole põhjalikumalt rääkinud sellest, kuidas ma käisin Luige korraldatud narkopeol ja kuidas Luik lõpuks täielikus narkojoobes minu kaissu magama jäi.

Aga nüüd, kus Luige väljaanded Delfi ja Päevaleht on asunud avalikult üht arvatavat Tartu narkomaani kaitsma ning ründama mind ja minu peret narko-vastaste hoiakute eest, siis pole põhjust, nagu öeldakse enam keelt hammaste taga hoida.

See, et Hans H. Luik on narkomaan on fakt ja seda teavad KÕIK, kes teda lähemalt tunnevad, kaasa arvatud Luige vana kamraad Rein Kilk, kellega nad koos aastaid narkot panid ja laia lehte lõid. Millegipärast on nad nüüd tülis, aga see ei muuda asja.

Siis vedas Luik narkot panema endast nooremaid tuttavaid. Mul oli „õnn” viibida ühel sellisel narko-labrakal. Kõik see sai alguse ühest süütust koosistumisest koos praeguse ministri Janek Mäggiga endise Ühispanga, praeguse SEB majas. Mäggi oli siis tähtis panga asepresident. Luigel olid Mäggiga mingid ühised ärid, aga seal kohtumise ajal ajas Luik keelt kõrva ühele noorukesele prokurörile, ja pakkus raha, ükskõik kui palju, peaasi et prokurör midagi tema heaks ära teeks. Luik näitas pidevalt 500-krooniste rulli, mis oli tal taskus. Prokuröril juba silmad särasid. Nad käisid aeg-ajalt kusagil ära, ma arvan, et nn triipu tõmbamas. Ma ei saanud aru, mida Luik tol ajal sellest prokurörist tahtis, aga Luigel olid siis mingid maksupettuse-jamad kaelas ja ilmselt tahtis ta neid kaelast ära saada.

Etteruttavalt olgu öeldud, et jäin ka pikemalt istuma just nende Luige maksujamade pärast. Olin siis Äripäeva ajakirjanik ja tegelesin muu hulgas nende maksujamade uurimisega. Luik oli maksnud ümbrikupalkasid töötajatele ja keerutanud raha läbi maksuvabade firmade. Tahtsin näha, kuhu see asi välja jõuab lõpuks ning mismoodi käib päriselus ühe prokuröri ümber sõrme keeramine. Läksin nö sündmustega kaasa.

Luik uhkustas bravuurikalt, prokuröri ja minu juuresolekul, et tal on nii palju raha, et võib kõike teha.  Noh, ei saa salata, et Luik on vinge mees, vahetult pärast seda sai ta presidendilt mingi autasu ja kutsuti presidendi vastuvõtule.

Pärast Ühispanga majas istumist mindi ühte korterisse vanalinnas Toompeal, mis asub Stenbocki maja ja Keskerakonna kontori vahetus läheduses, vaatega ülevalt tervele Tallinna linnale ja sadamale. Korter olevat olnud Luige omanduses, nö peopanemise koht, sinna oli üks Luige tuttav või alluv sisse kirjutatud. Luik kiitles, et see on linna parim korter.

Kui kohale jõudsime, käis pidu, või õigem oleks öelda orgia juba täie hooga. Ja mitte mingi seksi-, vaid narko-orgia. Rahval olid silmad pahupidi ja seksima polnud neist võimeline ilmselt keegi. Luik oli siis veel abielus Sellega, aga sel peol suundus kohe voodisse, kus teda ootas juba üks näitsik. Ma olin suht üllatunud, et petmine käib nii avalikult. Nad lamasid ja miilustasid seal niisama. Luik kutsus ka minu enda juurde voodisse. Lamasime seal siis kolmekesi. Ma ei saanudki aru, mida Luik sellega tahtis saavutada, tal oli ka juba keel suht pehme, vist tahtis muljet avaldada, kui kõva mees ta on. Et tal on linna kauneim näitsik ja Äripäeva reporter voodis! Luik muudkui praalis samal ajal, kui palju tal raha ja asju on, vahepeal lasi ta abilistel narkot ja alkoholi juurde tuua.

Mõnda aega olin seal voodis, siis vaatasin korteris niisama ringi, kui järsku tuli keegi kutsuma, et Luik tahab mind. Ma mõtlesin, et mis nüüd lahti. Kui kohale jõudsin, andis Luik mulle oma telefoni ja ütles, et ma ütleksin telefoni, et teda ei ole. Ütlesin, siis et Luike ei ole.

Siis sain aru, et telefoni teises otsas on Luige naine Selle, kes oli hüsteerias ja nuttis. Ta sai aru, mis värk käib ja ütles, et Hans valetab talle kogu aeg. Ma rääkisin Sellele ära, et tema mees on väsinud ja tahab magada. Selle peale küsis Selle, kus me oleme. Ma ütlesin talle, et ma ise ka ei tea, kusagil vanalinnas. Selle ütles siis, et ma tema mehele ütleksin, et nende laps on kodus kõrge palavikuga haige. Ma siis rääkisin Sellele, et Hans on ka väga haige, või midagi seesugust - samal ajal tõmbas Hans H. Luik laua ääres kokaiini triipu. Ma ei hakanud Sellele sellest rääkima ja teda rohkem ärritama. Ta oli niigi õnnetu. Selle ütles, et ma ütleksin Hansule, et ta kohe koju tuleks, sest lapsele on vaja rohtu osta. Ma lubasin Sellele, et ütlen Hansule edasi.

Kui ma Hansule seda rääkima hakkasin, siis oli ta juba selleks liiga läbi, et üldse kuhugi minna. Ta oli ikka täiesti kapsas, ajas mingit seosetut joga suust välja. Ta oli kõvasti joonud alkoholi ja narkot pannud. Täiesti läbi oli mees. Kuivõrd olin ka ise alkoholi tarvitanud, siis ma püüdsin kedagi organiseerida, et keegi Sellele appi läheks, aga sellist inimest ei leidnud terve seltskonna peale, keda võis olla oma paarkümmend inimest. Lõpuks Luige tuttavad soovitasid asja sinnapaika jätta, et Selle olevatki selline hüsteeriline naine, kes oma meest jälitab igal pool. Mina teadsin samas Sellet kui korralikku ja sportlikku naist, kellele ilmselgelt ei meeldinud, et mees pidu pani ja koju ei tulnud. Mõni aeg hiljem läksid nad lahku.

Lõpuks olin peost väsinud. Kõik korteris olevad voodid olid juba narkoiumas inimesi täis. Jäin ühe diivani peale istudes tukastama. Sain vast tunnikese magada, ja kui ärkasin, oli minu üllatus suur, kui minu kaisus magas - ei keegi muu kui Hans H. Luik.

Tegin kiiresti, et sealt tulema sain ja pärast seda pole ma selle mehega enam tegemist teinud, kuigi Luik mind kutsus.