MINU ISA SÜNNIPÄEV

Täna on minu isa sünnipäev. Või õigemini sünniaastapäev. Naljakas on kirjutada "sünniaastapäev", sest ma ei tea teist nii elavat ning elurõõmsat inimest nagu mu isa. Mul on siiamaani tunne, et ta elab ning käib kogu aeg mu kõrval, huulil talle nii omane kaval muie ning silmis elutark pilk. 

Isa saanuks täna 93-aastaseks. Talle tegi alati nalja, et ta on sündinud ühel päeval Leniniga. Ma ei mäleta aga, et ta Leninit vihanud oleks. Või üldse ideelisi kommuniste. Isa ütles, et ideelisest kommunistist peab ta alati lugu - ma ei saanud siis tema sõnadest aru, aga nüüd saan. Vahet pole, mis vaated on inimesel - kui ta tõesti usub neisse ega tee midagi silmakirjalikkuse või alatuse pärast, siis saab temaga sõber olla, isegi kui sa ise hoopis teistmoodi arvad. Ma arvan, et mul ei oleks nii laia tutvusringkonda, kui mul poleks olnud sellist isa. Vahepeal on mulle öeldud, et isa oleks mulle pahane, et ma selle või tollega suhtlen. Need inimesed ei tundnud mu isa. Mu isa armastas inimestega suhelda ning üle kõige meeldis talle kirglikult vaielda. Vahepeal ma ei saanud aru, kes on mu isa sõbrad ja kes minu sõbrad, sest kui me kodus midagi toimus, siis olid kõik ühe laua taga ning suhtlesid nagu omavanused. Olid sa seitsekümmend või nelikümmend või neliteist - vanusel polnud tähtsust. Kõigil oli võrdne sõnaõigus.

Ainult omavanuseid sõpru ei olnud isal pea üldse, sest isa tahtis alati kuulda, mis temast nooremad inimesed arvavad. No ja „vanaätid ja -mutid”, nagu isa endavanuseid nimetas, kipuvad ju alati haigustest rääkima. Isa aga tahtis hoopis „maailma asjadest” rääkida. Üks erand siiski oli - härra Akivo Lenzner, tuntud mikrobioloog, keda isa tundis juba Treffneri päevilt ning kellega nad jäid sõpradeks kuni surmani. Neil oli täpselt samasugune ellusuhtumine ning ka härra Lenznerist otse kiirgas elurõõmu.

Huvitav, et isa istus küll metsavenna varjamise pärast kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris, saades sealt välja alles 28-aastase mehena, aga ta ei rääkinud kunagi, et elu oleks tema vastu kuidagi ebaõiglane olnud. Sõda ja Vorkuta kajasid ta mälestustes kui seiklused, millest tal oli au osa võtta. Tagasi tulles läks isa uuesti ülikooli ja õppis seal nii hästi, et talle määrati kõrgendatud stipendium, ning temast sai metsamees, kes hiljem tõusis Rakvere Metsamajandi direktori asetäitjaks.

Minust lootis isa juristi, kuna see oli tema enda unistus, aga ta ei tahtnud õppida nõukogude õigust. Sellegipoolest ei olnud ta väga pahane, kui ma pärast ülikooli lõpetamist ning paari aastat prokuratuuris selle ukse enda järel kinni panin ning hoopis inglise keelt ja kirjandust õppima läksin. Ja mitte keegi ei ole lugenud või kuulanud mu kirjutatud tekste pühendunumalt kui mu isa. Või säärase entusiasmiga mu unistustele kaasa elanud, kui ehk Inno välja arvata (neis on midagi sarnast). Mul vedas tõeliselt, et see mees 50-aastaselt kolmandat korda isaks saada otsustas.

Kui isa elus oleks, siis oleks ta praegu naelutatud teleka ette ning ninapidi oma laptopis - ta nimelt läks 78-aastasena arvutikursustele, et kiiremini infole ligi pääseda. Ta oli lihtsalt nii uudishimulik, et ei saanud end nii põnevast asjast nagu internet ilma jätta. Nüüd tahaks ta teada kõige viimasemaid uudiseid koroona kohta ning sõdiks vastu minu soovitusele kodus püsida, sest üks asi, mida mu isa kohe kindlasti ei olnud, oli ühe koha peal istuja tüüp. Ta kurvastaks, et tema lemmikkohad kogu maailmas, kohvikud, kinni on, aga leiaks ikka mõnel kavalal moel võimaluse oma sõpradega kokku saada ning nendega paar malepartiid teha.

„Ära muretse, küll kõik saab korda,” ütleks ta mulle kavalalt silma pilgutades. Ja peaaegu et kuulen oma kõrvus ta häält, kui talle mõtlen. Ma tean, et tal on õigus. Kõik halvad asjad siin elus mööduvad ning tagasi vaadates on õige nende üle mitte kurvastada, vaid mõelda: vot, millisest seiklusest mul oli au osa võtta!

Pildil mina ja isa ühes tema maailma kõige lemmikumas kohas - kohvikus! - tema 80. sünnipäeva tähistamas.