MEIE OMA INIMESED

Ühte asja tahaksin ma öelda. Palun - ära kuuluta ühtegi inimest võõraks. Me oleme kõik selles kriisis koos ning südames torkab nii valusasti, kui keegi ütleb või kirjutab, et see või too võiks selle pärast surra, mis ta tegi, või see või too võiks oma tegevusetuse pärast oma ravikulud ise kinni maksta. Üks vandeadvokaat läks koguni sellise äärmuseni, et nimetas maski mitte kandjaid terroristideks, kes väärivad lasku kuklasse. 

Minu arvates on kõige kohutavam see, mida see kriis on meie HINGEDEGA teinud. Räägitakse, et koroona on hirmus. Et pole hirmsamat asja kui koroona. Aga kui ma kuulen ja loen, kuidas inimesed üksteist võõraks kuulutavad, kahvatub koroona selle kõrval sootuks. Koroona on lihtsalt raske haigus, aga see, et me oleme minetanud inimlikkuse, on halvav. Me oleme jõudnud tõelisesse Jääkeldrisse, mille sarnast mina poleks ette kujutada suutnudki. Ja see algas pihta sealt, mil me ütlesime, et teine inimene ei ole pärast seda, kui ta moel või teisel käitus, enam inimene. Me kuulutasime ta võõraks, ebainimeseks, lindpriiks.

Aga kas meil endal hakkas sest parem? Mis võiks olla see tasu sinule, kui sa kellegi võõraks, ebainimeseks, lindpriiks kuulutad? Kas sinu süda hõiskab rõõmust, kui keegi, kes sinu arvates valesti käitus, sureb? Kas sa oled õnnelik, kui see, kes eksis, nutab? 

Ma ei usu seda. Ma arvan, et sellest kriisist ei ole teist teed välja, kui et tunnistada kõik inimesed, kellega me siin ühe maapinna peal kõnnime, jälle omaks. Kui me ütleme, et jah, võib-olla sa ei teinud nii nagu mina oleksin teinud, AGA SA OLED SIISKI OMA. Ja - ma rõõmustan koos sinuga, kui sul on hästi. Ja - ma nutan koos sinuga, kui sul on halb. Ma olen sina, nagu sina oled mina. 

Kuulutame kõik need, kellega me siin ühe maapinna peal kõnnime, jälle omaks, ja meil hakkab kergem.