KUS ON KUMMINUIAD? JULGE KRISTIANI RIND ON RASVANE!

Käisin täna jälle poes. Jalutasin läbi kõledalt tuulise ning vihmase novembriilma poe poole, endal hirm hinges, et ei tea, kas ikka kannan maski poes õigesti. See eilne uudistelõik, kus Kristian Jaani jüngrid paariaastast last oma ema autosse surumist pealt vaatama sundisid, oli õõvastav. Kas on ok, kui mask on nina peal, mõtlesin. Ja mis saab siis, kui ta korraks nina pealt maha libiseb. Äkki ilmub nurga tagant välja politseinik, kes veab mu autosse, sest mu hetkeks nina pealt nina alla libisenud mask rikkus reegleid. Portugalis oli hea, lihtne. Keegi ei teinud mingit probleemi sest, kui su mask mõneks ajaks nina alla libises. Kõik said aru - raske aeg, inimene tahab vahel vabamalt hingata. Aga Eestis ei saada. Loeb ainult kuiv, elutu reegel. Ametnikud ei oska teha vahet ja neil pole südant. 

Poodi ma siiski läksin oma riidest maskiga. Mis oli mul kogu poes viibimise aja nina peal. Hoidsin seda igaks juhuks käega kinni, et ta kasvõi kogemata NINA PEALT NINA ALLA ära ei libiseks. Lapsed jätsin targu koju, sest kes teab. Kui ma end hetkeks unustan, näiteks riiulist mõnd kaupa võttes, selleks vajan ju käsi, siis võib mask ikka NINA PEALT NINA ALLA ära libiseda. Ja politsei võib sellest niimoodi aru saada, et ma meelega libistasin ta NINA PEALT NINA ALLA. Ja mu autosse tirida. Vähemalt on lapsed kodus ega pea seda siis pealt vaatama. 

Aga poes oli hea, rahulik. Ma ei ütle teile, mis pood see on, sest muidu saadate sellesse viimasesse toredasse poodi ka kontrollid. Aga ma ei taha seda, sest selles poes veel kassapidajad naeratavad. Nägin ka paari maskita inimest ja paljusid, kel oli mask NINA ALL. Kõik pensionärid. Mitte keegi ei ölenud neile midagi, mitte keegi ei vedanud neid politseiauto poole. Nad olid rõõmsad ja rahulikud, täies veendumuses, et ei tee midagi valesti. 

Ja seal, koos nendega, seisin mina. Kes ma olin olnud täies veendumuses, et noh, nüüd, pärast sellist uudislõiku teevad inimesed kindlasti omad järeldused. Ja panevad oma ninad suure hirmuga maski sisse. Aga ei pane. Või kui panevadki, siis ainult selleks korraks. Pärast pistavad jälle välja tagasi. Pole midagi teha - inimene vajab õhku ning isegi hirm politsei ees pole piisav, et maski all õhku ahmida. 

Nii palju siis oligi kasu selle ühe vaese naise ja lapse piinamisest. Mitte midagi. Aga miks jääda peatuma poolel teel, nagu mina isa armastas ütelda. Järgmine kord võiks herr Jaani oma alluvatel nina-maskist-väljas-inimesed vangi lohistada lasta. Hoiatuste aeg on ju möödas! Trahvid ei tööta, nüüd trellid! Ja seal vangis võiks neile kõigile kõvasti peksa anda. Nagu Pronksiöö ajal, kogemus olemas ju ka. Kõigepealt venelased, nüüd oma rahvas. Üks vägivallategu viib alati teiseni, süües kasvab isu. Nii et otsige aga oma kumminuiad ja veekahurid uuesti välja, härrased miilitsad. Mida teeb selle peale rahvas, ma muidugi ei tea. Aga julge Kristiani rind on teadupärast rasvane!