28-29 REISIPÄEV :)

Oleme endiselt Leirias, nii eile kui täna. Homme sõidame edasi lõuna poole, Lourinhasse, Lissabonile lähemale. Seal on nati soojem ka. Siin on täna öösel ainult kaheksa kraadi ning homme öösel suisa viis. Brrr! Lourinhas on soojem - üle kümne kraadi. Päeval on 17 kraadi, läks natuke külmemaks.

Aga kuna Eestis nüüd agaralt erinevaid sümboleid keelatakse, siis hakkasin mõtlema, kuidas on nende asjadega Portugalis. Seda, et Portugalis on täiesti legaalne ning tegutsev Kommunistlik Partei, seda te vist teate, eks? Läinud aastal õnnestus meil ka viibida Kommunistliku Partei pidulikul kongressil, mis toimus vabas õhus, Lissaboni keskväljakul Rossiol. Inimesed laulsid püsti seistes Internatsionaali, lehvisid punalipud sirbi ning vasaraga. Meeleolu oli ülev. Tegime paar videot, aga ei hakka neid siia postitama, kuna ei tea ju, kas nad Eesti kontekstis lubatud on. Minu jaoks oli tegu huvitava sündmusega. Kommunist ma ei ole ning ka mu siinsed sõbrad ei ole kommunistid, siin ei tähenda see, kui sa Kommunistliku Partei kongressi vastu huvi tunned, automaatselt seda, et oled ise kommunist.

Nagu ei tähenda seda ka see, kui sa lähed 25. aprillil, mis on Portuali Nelgirevolutsiooni aastapäev (sellega kukutati 1974. aastal Salazari diktatuurirežiim), tänavale punase nelgiga ning hüüad: "25 de Abril sempre, fascismo nunca mais!" Sest sel päeval toimub Lissaboni peatänaval Avenida da Liberdadel - ning ka teistes linnades üle Portugali - pidulik rongkäik, kus seda hüüet kuuleb mitukümmend korda. Inimestele jagatakse punaseid nelke ning tänavapildis näeb palju vanu inimesi, kes meenutavad pisarsilmil revolutsioonisündmusi. 

25. aprilli revolutsioon on eriline, sest ta oli rahva revolutsioon. Seda juhtisid sõjaväelased kapten Maiaga eesotsas ning rahvas tuli nendega kaasa. See oli veretu revolutsioon ning selle sümboliteks said püssitorudesse pistetud punased nelgid. Punased nelgid on niisiis Portugalis suure au sees ning ka punalipud lehvivad siin vabalt nii Kommunistliku Partei kontori seinal kui 1. mail elumajade küljes. Igaks juhuks ei hakka pilti panema, kuna Eestis on teised arusaamad. 

Ühe huvitava avastuse tegin veel. Nimelt mu kunagine elukaaslane, kelle põhjal on loodud mu romaani peategelane, oli vähemasti siis, kui mina temaga koos elasin, suur kommunismi ning kommunistide vastane, kuna tema pere kaotas revolutsiooni tagajärjel oma varad Portugali koloonias. Aga nüüd, mida ma näen - on ta pannud oma Facebooki profiilile Georgi lindi ning kirja: "Mäletan ja tunnen uhkust!" Pidin tooli pealt maha kukkuma. Minu romaanis ta sõbruneb kommunistidega ning ajab nendega ka lühikest aega ühte asja, nii et siin on tegemist juhtumiga, kus elu jäljendab kunsti :D Ei hakka muidugi jälle pilti panema. 

Kui tahate Portugali ajaloost rohkem teada, siis mu romaanis on seda üsna pikalt kirjeldatud. Ja kõiki neid pingeid, mida see revolutsioon kaasa tõi. Mingis mõttes on Eesti praegu samasuguses olukorras. Pikemat aega on tuha all hõõgunud pinged, mis otsivad nüüd väljapääsu. Olukord on tuleohtlik ning kõik lahendused halvad või veel halvemad. Valitsus keelas nüüd sõjasümboolika, mille alla käib ka Georgi lint. Kas ka punalipp keelatud on, ma aru ei saanudki. Ilmselt tuleb pea selgus ka selles osas. Ja kas see keelamine teeb asja paremaks või hullemaks. Ma igaks juhuks ennustama ei hakka. Ja ega ma ju teagi. 

Tean vaid seda, et mulle meeldib olla sellises ühiskonnas, kus ma saan vabalt väljendada oma mõtteid ning olla sõber kõikidega, kellega ma sõber olla tahan. Kus mind ei tituleerita seepärast kellegi käsilaseks. Ning kus ma võin vabalt ringi käia, punane nelk pihus. Mitte et see mu lemmilill oleks. Mu lemmiklill on nartsiss. Aga mulle ei meeldi lillede demoniseerimine. 

Pildil Portugali sõjaväelased revolutsioonipäevi, punased nelgid püssitorudes.