KAHEKÜMNE SEITSMES REISIPÄEV

Täna olime jälle laisad ja lihtsalt pikutasime. Isegi restoranis ei viitsinud söögi järel käia. Ega poes. Noh, külmkapp oli ka täis, nii et polnud vajagi. "Sööme enne need asjad ära, mis meil on, muidu ma pean jälle ära söömata toitu ära viskama," ütles Inno. Õige, lõpp toidu raiskamisele! Sõimegi külmkapi vaata et tühjaks. Nüüd on seal ainult mõned jäätised alles, üks juust, paar jogurtit, caldo verde supp, jamonipakk, paar moosi, mõned mahlad ning magusad portugali porgandikoogikesed. No näed, kõike ikka ei jõudnud nahka pista :D 

No ja siis on muidugi veel saia järel ja õunu ning apelsine. Kurki. Hästi palju erinevat šokolaadi. Gluteenivabu saiu ning muffineid. Hmm, päris palju toitu on veel järel. Äkki ei pea ka homme poodi minema? Ilmselt ikka peab, sest tahaks miskit sooja sööki. Bacalhaud näiteks. "Homme lähme siis kindlasti poodi," ütles ka Inno enne magamaminekut. Tal on ilmselt kalaisu, supist ikka kõhtu korralikult täis ei saa :D

Muidu suhtlesin täna oma siinsete sõpradega ja saatsin neile esitluse kutsed. Saab siis näha, palju rahvast tuleb :D Portugali eestlaste gruppi panin teate üles. Eesti saatkonnale saatsin kutse. Õnneks on 23. aprillini veel aega, jõuab korraldada. Natuke sürr see mulle tundub, et siin ma siis lõpuks olen, oma raamatut esitlemas. Raamatut, mille kohta ma üksvahe arvasin, et ma teda kunagi valmis ei saagi. Eriti mustadel hetkedel, kui ma üldse kirjutada ei jaksanud - kui Juuli oli haige - mõtlesin ma ka kirjutamise katki jätta. Aga kuidagi, kust, ei tea, tuli alati jõud tagasi. Vahel ei kirjutanud pool aastat ridagi. Ja siis jälle paar rida. Kuni kümne aasta pärast ta valmis oligi. Ka sügava puudega lapse ema võib romaani valmis kirjutada :D 

Et jahh. Näis siis, mis tast saab. Mina ise olen igatahes juba oma programmi ära täitnud - mu unistus on täitunud. Kõik, mis nüüd tuleb, on boonus. Lotovõit :) 

Pildil pisi-Ell hommikust söömas.