MU ROMAAN JA PRONKSIÖÖ

Tegelikult on ka mu raamatus Pronksiööl väga suur osa. Kui lühidalt sisse juhatada (Postimehe loos oli ka sest natuke juttu), siis läheb Portugali ühe ministeeriumi arvutite osakonna juhataja João G, kelle töö ning rumal ülemus ("stupid boss") on juhtme täielikult kokku keerutanud, Eestisse reisima, sest on kuulnud, et maailma kõige ilusamad naised elavad justnimelt seal. 

Ta kutsub kaasa oma sõbrad Tozé ning Fredi ning sõit Eesti poole läheb lahti. Muidugi ei aima kolm portugali musketäri, et Eestis on samal ajal käimas massirahutused... João tutvub oma reisi ajal mitmete põnevate tegelastega nagu Johan B, Dmitri L ning Maksim R ning teeb põhjapanevaid järeldusi nii enda kui teiste, aga ennekõike julguse kohta - kui kaugele oled sa valmis minema, et kaitsta oma põhimõtteid?

Kõik see võiks juhtuda ka täna ning ma arvan, et need küsimused, mida Joao endalt romaanis küsib, on hämmastavalt ajakohased. Igatahes, kui ma seda romaani kümme aastat tagasi kirjutama hakkasin, siis ma poleks ealeski arvanud, et nii ajakohased.
Üks lõik: 

"I knew one thing: boarding a plane to Lisbon and escaping Estonia was not an option. I couldn’t turn back. Not yet. Why, you ask? Let me answer with the words of Victor Laszlo: „We might as well question why we breathe. We stop breathing, we’ll die. We stop fighting our enemies, the world will die.” I didn’t want to stop fighting my enemies. So I decided to throw all caution to the wind and fight on. I didn’t dare to think of it yet but there it was. THERE IT WAS. I was tested. I’d been inside a prison and I came out of it, stronger. Someone tried to kill me and I lived. I was truly tested. And I was not afraid any more. Of anything. I even threw away the inhalator, because I didn’t need it any more."