KAS EESTLASED ON FAŠISTID?

Maria Zahharova ütles, et 1939-1940-aastatel oli Eesti Kaitseliit profašistlike meeleolude kants Eestis. Arusaadavalt tekitab selline väide Eestis raevukat vastuseisu ning õige ka. Sest ega kõik rahvuslased ole tingimata fašistid.

Samas on minu meelest ääretult oluline ka see, et me oleme omaenda ajaloo osas ausad. Kui väidame, et Eestis ning eestlaste seas üldse fašiste (või kui see sõna ei sobi, siis natsionaliste) polnud ega ole, siis on see samuti selge vale.

Minu isa oli Eesti Leegionis, SS-i 20ndas diviisis. Oleme ausad, SS polnud mingi linnukeste liikumine, vaid brutaalselt natslik ühendus. SS ehk Schutzstaffel on organisatsioon, mis on otseselt vastutav ligemale kuue miljoni juudi rahvusest inimese tapmises koonduslaagrites, rääkimata teistest rahvustest ning puuetega inimestest. Nii - nüüd miks liitusid siis minu isa sugused noored mehed selle SSiga? Isa sõnul seepärast, et nad tahtsid kaitsta 1944. aastal Eesti vabadust, et ei juhtuks sama, mis 1940. aastal, kui väga paljud eestlased Nõukogude hävituspataljonide poolt tapeti. Wehrmachti eestlasi ei võetud ning nii oli nende ainus võimalus liituda SSiga, kellelt nad said kodumaa kaitsmiseks vajaliku mundri ning relva. Minu isa liitus 1944. aasta suvel ning ta saadeti Klooga õppelaagrisse.

Sõna "Klooga" tekitab paljudes juutides vastikusvärinaid ning seda arusaadavatel põhjustel. Sest Kloogal oli juutide koonduslaager. Selle kõrval asus minu isa õppelaager. Isa oli mul aus mees ning rääkis, et 1944. aasta suvel asusid sakslased enne venelaste tulekut laagrit likvideerima. Ta nägi oma silmaga pealt, kuidas sakslased käskisid juutidel tulla, puuhalg käes, ning lasid neil siis pikali heita - inimene, halg, inimene, halg. Kui juudid olid pikali heitnud, süüdati nad koos halgudega põlema. Isa ütles, et teda vapustas nähtu sügavalt, ning see oli ka põhjuseks, miks ta sakslastega Saksamaale kaasa ei läinud, nagu paljud Eesti ohvitserid ning sõdurid seda tegid. Selle asemel otsustasid tema ning veel 200 Eesti meest SSist "deserteerida" ning pagesid Keila lähedale metsa. Seal peeti isamaalisi kõnesid, moodustati oma, vaid eestlastest koosnev väesalk ning otsustati minna ühiselt lähenevale Punaarmeele vastu. Väga paljud leegionärid otsustasid aga minna koos sakslastega Saksamaale. Nende seas oli Relva SSi juht Johannes Soodla, kes mu isale enne Keilat vastu tuli ja teda Saksamaale kaasa kutsus - isa keeldus. 

Juute ei tapetud Eestis aga ainult Kloogal, seda tehti ka Vaivara laagris ning Kalevi-Liival. Ning oleme ausad - seda tehti eestlaste kaasabil, sest mu isast paar aastat vanemad poisid võtsid sakslased laagritesse valvuriteks. Kui mu isa oleks olnud paar aastat vanem, ta oli 17, või kui sõda kestnuks kauem, võinuks ka temast laagri valvur saada. Ma ei tea, kas ta sellega nõus oleks olnud, aga see võimalus on olemas. Igatahes jätkus tal julgust sakslastele EI öelda ning ma olen selle üle uhke. Ma olen uhke, et ta deserteeris SSist. 

Selge on ka see, et kui Punaarmee oleks varem Eestisse jõudnud - ja seda ütlen ma Eesti laagrites tapetud juutide perspektiivist - ning laagrid enne nende likvideerimist vabastada jõudnud (juutidele olnuks see vabastamine, sest sakslaste käes ootas neid kindel surm), oleks paljud juudid elama jäänud. Aga kuna SSi mobiliseeritud eestlased hoidsid rinnet kinni, siis jõudsid sakslased laagrid enne likvideerida ning juudid ära tappa, kui venelane kohale jõudis.
Eestlaste perspektiivist polnud aga loomulikult tegu mingi vabastamisega, sest üks okupatsioon asendus teisega. Ja ma arvan, et me ei saa ühtki Eesti leegionäri, Omakaitse meest või kaitseliitlast süüdistada fašismis PELGALT seepärast, et ta sõdis saksa mundris ning sakslasega relvaga venelaste vastu. Küll aga saame fašismis süüdistada neid, kes juutide tapmises aktiivselt kaasa lõid või sellele vabatahtlikult kaasa aitasid. Selliseid eestlasi oli ka, me peame seda endale tunnistama. Ja siiamaani on meie ühiskonnas, meie keskel, neid, kes seda õigustavad ning samamoodi juute vihkavad.

Kui me oma ajaloole ausa pilguga otsa ei vaata, siis muutub meie salgamine relvaks meie vastase käes, mida ta saab kasutada meie ründamiseks. Nii et parem on olla aus - nagu mu isa, kes oleks võinud vaikida, sest paljud, kes olid olnud samas olukorras, tegid seda, vaikisid (ja paljud juutide tapmises osalenud pääsesid seetõttu puhtalt), aga tema ei saanud seda teha, sest ta südametunnistus poleks seda lubanud. Ta oli olnud koos natsidega, ta oli võtnud natsidelt mundri ja püssi ning ta oli ohtlikult lähedal sellele, et saada ise natsiks, aga temast ei saanud seda. Sest ta julges endale tunnistada tõde - natsid oli jõhkardid, kes tapsid inimesi rahvustunnuste põhjal.

Ka väliseestlaste seas oli natse, mis tuli ilmselt sellest, et paljud Eesti natsid põgenesid koos sakslastega Saksamaale ning sealt edasi teistesse riikidesse. Nagu näiteks minu tädimees, kes rääkis kogu aeg juutidest halvasti - kuidas nad on süüdi ühes või teises asjas. Ma ei tea, kas ka tema osales juutide tapmises Tartus, aga ma tean, et ta oli sel ajal, kui seda tehti, tööl Poliitilises Politseis. Juute jäi ta vihkama elu lõpuni ning ta ei olnud kindlasti ainus väliseestlane, kes seda tegi.

Ehk siis minu ettepanek on hakata rääkima oma ajaloost ausalt. Me ei kaota sellega mitte midagi. Vastupidi, võidame, sest võtame sellega vastasel relvad käest. Nagu mu isa ütles - iga rahva seas on häid ja halbu inimesi, nii on ka iga rahva seas natse, äärmusrahvuslasi. Mis on hea, on see, et vähemasti ei ole meie valitsus natslik, teisi rahvusi alla suruv - vähemasti praegu veel mitte. Loodame, et nii jääbki. 

"Äärmuslases" ehk oma romaanis olen selle teema samuti läbi kirjutanud - ainsa erinevusega, et seal on Eestis parajasti võimul natslik valitsus. Ehk seda lugedes on võimalik ette kujutada, mis oleks, kui meid valitseks üks tõeliselt natslik erakond. Kel oleks parlamendis absoluutne enamus.