Aga panime tähele, et ta sõi sagedasti rasvaseid toite ning hakkasime muretsema tema tervise pärast. Soovitasime, et ta sööks vahepeal ka midagi tervislikkumat nagu näiteks puuvilju või salatit. Edgar lihtsalt muigas seepeale kavalalt ning ma mõtlesin, et ta lasi selle jutu lihtsalt ühest kõrvast sisse ning teisest välja.
Siis olime ühel õhtul taas Hundisilmal. Edgar oli koos Moonika Batrakova abiga katnud rikkaliku laua. Mille keskel ilutses ka suur vaagen sushit. "Vaatasin siis ka midagi tervislikku nagu te soovitasite," ütles Edgar uhkelt. Seejärel asus ta isukalt prae kallale.
Sushi jäigi tema poolt sel õhtul puutumata. Kui pärisime, et kas ta siis ise sushit ei võtagi, pelgalt rasvane toit teeb ju kõhule liiga, kostis Edgar muiates: "Mul on rauast magu!"
Selliseid toredaid mälestusi on mul palju. Meenub veel üks tore sõit Tallinna lahel linnavalitsuse jahiga (koos söökidega muidugi!), kuhu Edgar oli millegipärast kaasa kutsunud ka Vanilla Ninja tüdruku Katrin Siska, Hundisilma toredad jaanipeod, kus kõige suurem tantsulõvi oli Edgar ise, ning tema telefonikõned, mis võisid kesta tunde. Kõige toredam oligi temaga maailma asjade üle arutada. Kuna mu isa oli mõned aastad tagasi surnud, siis ma tundsin temast suurt puudust, ning Edgar kui sama tark mees mingis mõttes asendas mulle teda. Võib-olla sai Edgar sest ka ise aru, sest ta helistas mulle väga sageli. Ka siis, kui me olime Lissabonis. Ja kohe, kui me Lissabonist tagasi tulime.
"Aga tulge Hundisilmale," ütles ta, kui olime Tallinna lennujaamas maandunud. "Räägime juttu." Ja muidugi me läksime, sõitsime lennujaamast otse Hundisilmale ning veetsime Edgariga tunde. Ta lihtsalt oli selline inimene, kellega oli ka tunde huvitav rääkida. Jalutasime tema aias, sõime ta põõsaste marju ning rääkisime maast ja ilmast. Me viimasel kohtumisel rääkis Edgar, et tema unistus on bioonilise jalaga käima õppida.
Ta ei andnud mitte kunagi alla - kui tema oponendid seda väita püüavad, siis see on vale. Edgar oli üks tugevamaid inimesi, keda ma tean. Ning optimistikumaid - ta uskus alati, et homme on uus päev ning et kõik pöördub veel paremuse poole.
Ning teine asi - ta ei kaotanud kuni surmani huumorimeelt ega oma ärksat, säravat mõistust. Veel mõni aeg tagasi kommenteeris ta siin mu lehel ja ma mõtlesin, et pean teoks tegema oma lubaduse talle suvel külla minna. Kahjuks ei ole see enam võimalik, aga vähemalt on head mälestused kordumatust inimesest.
Panen veel ühe pildikese, kus oleme Edgariga tema Keskerakonna kontoris. Väike Roosi on ka pildile jäänud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar