DESERTÖÖRLUSEST

Praegu kirutakse ukrainlasi, kes rindelt põgenevad. Argpüksid põgenevad rindelt, ütles isegi Arestovitš. Mõnusasti diivanil istudes ning kohvi lürpides kahtlemata. Sest tema ei ole ju rindel. Arestovitš ise rindel ei ole. Ning diivani pealt on väga mõnus teiste "argpükslust" kommenteerida. Nagu ka Zelenskil ja teistel, kes praegu Soledari karmides tingimustes külmakahjustusega riskima ei pea. Sest saatus on neile kätte mänginud paremad kaardid ning liigitanud nemad "eliidi" hulka. 

Ning see nn eliit võitlema ei pea, tema pühaks kohuseks isamaa nimel on diivani peal targutada. Sel ajal, kui teised õhku lendavad või heal juhul oma varvastest ilma jäävad.
Olukord Ukrainas on hull, isegi ohvitserid saavad sellest juba aru ning pagevad rindelt - sest nende elu on neile kallis - , jättes sõdurid hätta. Deserteerumise eest karistatakse, aga surmahirm on kõige suurem hirm ning surmale suudavad silma vaadata vaid üksikud - kui tõeline häda käes. 

Ohvitserid pagesid ka 1944. aasta sügisel Eestis. Mu isa kirjutab oma sõjapäevikus, kuidas ta 17-aastase hulljulge poisikesena marssis vapralt Keila suunas. Talle tuli tee peal vastu Eesti Leegioni ohvitser, kolonel Soodla, kes küsinud, et poisid, kuhu minek. 

/„See oli 21. septembril 1944. aastal. Kui liikusime Keila suunas, sõitis meile vastu paari sõidumasinaga grupp kõrgemaid Eesti Leegioni ohvitsere, sealhulgas Soodla. Soodla lasi autol peatuda ja nagu ma teistelt kuulsin, päris meilt, kuhu me liigume. Kuulnud vastust, laitis ta meie mineku maha ja hakkas veenma, et me läheks tagasi Paldiskisse, kuna vastupanu olevat mõttetu. See veenmine osutus aga asjatuks ja õhtuks jõudsime Keilasse, kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehe ulatuses. Otsustasime, et Saksamaale me end viia ei lase, ning umbes kakssada meest kogunes lähedalasuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmeele vastu. /

Story as old as time - kui läheb jamaks ning silme ees terendab kaotus, lasevad ohvitserid jalga ning sõdurid jäävad. Soodla lasi jalga, mu isa ning teised temasarnased uljad poisikesed jäid, uskudes siiralt, et nemad suudavad Punaarmee peatada. 

Muidugi nad ei suutnud. Ja samamoodi ei suuda seda praegu Ukraina uljaspead Ukrainas. Nende vastupanu on kangelaslik, iga sõdur, kes on kasvõi kord hirmu oma südames maha surunud ning surmale silma vaadanud, on kangelane. Ning mitte keegi, kes ei ole seda ise teinud, ise sõjaväljal surmaga silmitsi seisnud, ei tohi teda hukka mõista. Keegi, kes ei ole ISE sõjas olnud, ei tohi teist inimest DESERTÖÖRIKS nimetada, tal lihtsalt ei ole seda õigust.

Ja igal inimesel, igal mehel, kes tunneb, et ta enam sõdida ei suuda, et tema mõõt on täis, on õigus sõjaväljalt lahkuda. Suremine ei ole kohustus, ma olen seda mitu korda kirjutanud ja kirjutan veel. SUREMINE EI OLE KOHUSTUS. 

Kolonel Soodlal oli tegelikult õigus. Vastupanu oli mõttetu. Need kakssada meest, kes Punaarmeele vastu minna otsustasid - mul tuleb pisar silma, kui ma oma isa nende seas ette kujutan - olid kangelased, aga kas need mõned vene tankide pihta visatud granaadid olid tõesti nende elusid väärt? 

Kas ühe linna kaitsmine on tõesti nii paljude Ukraina meeste elusid väärt?