Naljakas on mõelda, et oleme siin olnud juba pea aasta. Ja et see siin on meie viimane Eestis tehtud pilt. 1. märtsil. Kuus päeva enne reisi. Et sõda oli selleks ajaks kestnud kuus päeva.
Mul on see nii hästi meeles. Enne seda hõljusin mõnusas talvises fluidumis. Ainult Inno küsis mult paar päeva enne 24ndat veebruari imeliku häälega, et mis ma arvan, kas sõda algab. Loomulikult mitte, vastasin ma heatujuliselt. Mul polnud mingit sõja tunnet. Aga Inno oli ikka imeliku näoga. Ma ei pööranud sellele aga suuremat tähelepanu, seda enam, et ka kõik mu sõbrad kinnitasid ühest suust, et mis sõda, Venemaa näitab ainult musklit.
Aga siis sõda algas ning kõik muutus järsult. Sellist 24ndat veebruari polnud mu elus kunagi olnud. Sellist... sünget. Ma mäletan, et läksin sel päeval poodi ja mulle tuli vastu naabritädi, kes hakkas kohe esimese asjana rääkima Putinist. Me polnud temaga kunagi varem Putinist rääkinud, poliitikastki mitte. Pidutuju ei olnud, inimeste - nii elus kui televiisorist nähtute - nägudelt kumasid vastu šokk ning äng. Mitte keegi ei uskunud seda. Aga see juhtus siiski.
Mul on eredalt meeles ka reipa näoga president Zelenski, kes kuulutas videos, et "me ei karda kedagi, me ei karda midagi." Ka väljanägemiselt oli ta siis veel noor ja reibas.
Mu sõbradki olid ärevil ning paljud arutasid, mis peaks juhtuma, et nad Eestist ära läheksid. Õhus hulpis hirm ning see oli kõikehõlmav. Keegi ju ei teadnud siis veel, mis saab. Kui kaua Ukraina vastu peab ning mis saab edasi.
Mina teadsin üht - et 23. aprillil on Lissabonis mu raamatu esitlus ning et ma pean selleks ajaks sinna kohale minema. Algne plaan oli startida aprilli alul. Aga kuna ma tundsin, et ma ei suuda Eestis rahulikuks jääda, ärkasin öösel kolm korda üles ja ahmisin uudiseid, siis otsustasime, et lähme varem. Asusime teele üheksandal sõjapäeval, 4. märtsil. Sõitsime ühe raksuga Poola, Byalyztokisse. Teraapiliselt mõjus juba see, et kui autoraadio mängis, siis ma ei saanud tuhkagi aru, millest seal räägiti. Ainult sõnade "Ukraina" ja "Putin" järgi sain ma aru, et räägiti sõjast.
Nüüd saab sõja algusest kohe aasta ning Ukrainast ning Putinist räägitakse edasi. Ainult siin räägitakse palju vähem kui Eestis. Minu kunagine šokk ning äng on asendunud mõnusa talvise fluidumiga.
Ainult pidutunnet ei ole ikka. Nagu ka eelmisel aastal, on selle asemel... sünge tunne. Kui ma arvuti kinni panen ja välja jalutama läheb, siis ununeb see mul ära, aga uudiseid lugedes on ta taas mu selja taga nagu vari. Ilmselt nagu ka paljudel teist. Päriselt ei saa seda sõda ju praegu ära unustada, kui ka tahaks, kas pole? Saab end vahel välja lülitada, aga siis sa tead ikka, et ta on siinsamas. Minust 3000 kilomeetri ja teist 1000 kilomeetri kaugusel.
See ei tähenda, et ma Vabariigi aastapäeva ei tähistaks. Tähistan ikka. Tellisime endale Soomest Fazeri musta leiba ning see maitseb praegu nagu luksuslikem hõrgutis. Vaatame Jupiterist kõiki aastapäeva üritusi, mida vähegi saab vaadata. Ja mõtleme Eestile.
Aga seda helget tunnet, mis vanasti Vabariigi Aastapäevaga kaasas käis, ei ole. On nukrus ning lootus, et sõda lõppeb vaatamata kõigele pea. Et see kevad tuleks teisti.
2 kommentaari:
Mõnes piirkonnas on näiteks maavärinaoht, vulkaanid vms. Meil maavärinaid ja vulkaane ei ole.
Aga piiri taga on Venemaa.
Aga kes käskis Venemaad vaenata ja osaleda lääne pistriku avantüüris Venemaa vastu? Nojah kui ajalugusid ümber kirjutatakse, siis ei saa ju ka vanadest vigadest õppust võtta ja tulebki tänaste tegude eest uuesti maksta.
Postita kommentaar