PÄRAST ELLAKESE OPPI

See pilt on siis tehtud meie väikesest kaheaastasest Ellast eile hommikul Lissaboni Dona Estefania haigla palatis, öö pärast operatsiooni.Mis siis juhtus? Juhtus see, et pisike piiga üritas õe klaasist juua, aga komistas koos klaasiga ning kukkus klaasile otsa nõnda õnnetult, et see vigastas tema rannet. Haav oli päris suur, umbes mu väikese küüne pikkune, ning kuna tuli ka verd, siis otsustasime pärast haava kinni sidumist kindluse mõttes Portalegre haiglasse kontrolli kihutada. Suure ähmiga jäid isegi Ella kingad maha.

Portalegresse jõudes selgus haava uuesti lahti tehes, et verejooks on peatunud, kuid sealsed arstid arvasid, et Ellal võib olla närvivigastus ning ta vajab plastilist kirurgiat. Kuna nemad seda seal ei tee, siis saadeti meid edasi Lissaboni. Haigla organiseeris transpordi ning meie Ellaga sõitsime Portugali pealinna. Inno koos Roosi ja Juuliga sõitis tagasi koju, kus jäi närviliselt uudiseid ootama.

Siinkohal pean ütlema paar sõna selle toreda mehe kohta, kes meid Lissaboni kohale viis. Ta küll ei osanud inglise keelt, aga sai minu jutust aru, ning tegi meie heaks absoluutselt kõik, mis tema võimuses ning rohkemgi veel. Aitas Ellat süles tassida, registreeris meid minu eest haiglasse sisse, lõbustas Ellat, rääkis arstile, mis meil juhtus, ja nõnda edasi.

Kohapeal selgus, et Ellale siiski kohaliku tuimestusega operatsiooni teha ei saa, kuna temavanuse tegelase käsi on nii pisike, et on võimatu näha, mis seal on. Lisaks kisas Ella ka nagu ratta peal, kuna talle ei meeldinud, et tema käe kallal surgiti. Arstid otsustasid, et jätavad meid ööseks sisse ning teevad Ellale hommikul narkoosi all operatsiooni. Avavad vajadusel haava veidi rohkem, et näha, mis seal on. Kas on närvivigastus või mitte. Raske südamega olin nõus ning meid Portalegresse tagasi viima pidanud härrasmees sõitis minema. Kell oli juba ühe ligi öösel ning helistasin Innole, kes kodus uudiseid ootas, et ta ei peagi meile Portalegresse järele tulema. Roosi ja Juuli juba magasid.

Ses mõttes super Portugalis, et sind viiakse ja tuuakse haigla transpordiga, kuhu vaja, sa ei pea ise kuhugile sõitma. Muidu oleks Inno pidanud meid Lissaboni viima ning pärast öösel tagasi sõitma.
Kuna oli narkoosiga op, siis ei tohtinud Ella enne seda kuus tundi midagi süüa ega juua. Huvitaval kombel tohtis ta aga juua rinnapiima - seda tohib lapsele anda neli tundi enne operatsiooni, nagu meid palatisse sisse kirjutanud tore hispaanlasest "nurse" Juan lahkesti selgitas. Ja nii pugis Ella endal enne magamaminekut kõhu punni ning sai veel ka öösel kella nelja paiku rinda. Pärast seda jäi ta - tilguti külge ühendatuna - oma voodikeses norinal magama.

Hommikul anti meile teada, et kuna Ella operatsioon pole väga "urgent," siis võetakse teised, kel kiirem, enne ette ning meie suundusime aega veetma mängutuppa, kus oli igasuguseid lahedaid mänguasju ning lademetes raamatuid. Opisaali sõidutati Ellake üleeile kella nelja ajal. Enne seda selgitasid arstid mulle kõike väga põhjalikult, olles valmis kannatlikult vastama mu ligemale sajale küsimusele narkoosi ning operatsiooni üksikasjade kohta.

Portugali arstide kohta peab ütlema, et nad on ülisõbralikud ning suhtuvad sinusse nagu hättasattunud sõbrasse. Mitte ükski küsimus ei ole liiga rumal ning sinu aitamiseks tehakse kõik endast olenev. Sinna juurde käib muidugi ka väikese patsiendi kõikvõimalik nunnutamine ning lõbustamine, millest ei väsi arstid ega õed ning isegi mitte haigla koristajad mitte kunagi. Ellast sai hetkega haigla staar. Õed kuulasid vaimustusega, kuidas väike Ella, endal tilguti küljes, neile "ABC" laulu laulis, üteldes kõik tähed õiges järjekorras, ning mängisid temaga igal vabal hetkel.

Op ise kestis kaks tundi ning kirurg Maria tuli mulle esimesel võimalusel selgitama, et Ella haava avades selgus, et klaas oli ta käe närvi läbi lõiganud ning see mõjutab tema kahe keskmise sõrme tundlikkust. Kuna me aga kohe reageerisime ning operatsiooni sai teha sisuliselt kohe, siis paraneb Ella täielikult. Hurraa! Huvitaval kombel pidi selliste juhtumitega sageli olema nii, et vanemad tulevad lapsega haiglasse alles nädala pärast, kui lapse käsi enam hästi ei liigu, siis aga on juba raske või võimatu närvi ära parandada.

Ella käe närv parandati niisiis ära ning nüüd on väike käeke lahases. Reedel läheme taas Lissaboni sidet vahetama ning siis 10. mail veel järelkontrolli. Sidet peab Ella kandma kuus nädalat.

Muidu on temaga kõik korras. Eile tõi haigla transamees meid tagasi Portalegresse, kus toimus Ellakese südamlik taaskohtumine issi ja õekestega. Roosi oli ostnud Ellale vahepeal terve kotitäie mänguasju ja praegu on pisike piiga üliõnnelikult kodus.

Nii et läks hästi. Aga jätke siis ka meelde, et kui laps kätte lõikab, siis parem on alati KOHE haiglasse kontrolli minna. Isegi siis, kui verejooks peatub. Sest teie ise ei näe, kas närv on vigastatud või mitte, küll oskavad seda öelda arstid.

Minul on aga totaalne pingelangus. Olen kaks ööd järjest üleval olnud. Sain küll Ella voodi kõrval lamamistoolis pikutada, aga und ei tulnud, sest muretsesin Ella pärast. Õed olid maailma parimad - valvasid Ellat, kui ma duši all käisin ja tõid meile süüa. Vaimset väsimust seepärast polegi, ainult füüsiline. Kui sul on haiglas olles kogu aeg tunne, nagu su ümber oleksid parimad sõbrad, siis see on hoopis teistsugune tunne, kui kõrgi ning kättesaamatu meedikuga suhelda. Või noh, muidugi on ka Portugali arstid meedikud, aga nad ei käitu nagu meedikud. Nad tulevad ja istuvad su kõrvale, lohutavad, julgustavad, selgitavad - nii kaua kui vaja. See jätab hinge nii hea tunde.

Nii hea on kodus olla ja lõpuks oma voodis pikutada! Ella on okei ja temaga saab kõik korda. See on kõige tähtsam.

Ülal meie murumuna opijärgsel hommikul haigla palatis saia mugimas ning siin mõned hetked enne oppi haigla mängutoas mängimas. Õed aitasid koos tilgutiga sinna liigutada.