JUMALALE TÄNU, ET MUL POLE POEGI

Ma arvan, et saatus andis mulle meelega tütred :D Mina nimelt ei suudaks oma poega külma närviga õlale patsutades sõtta saata. Ma ostaks ta vabaks, nii kui võimalus avaneks :D Kuigi arvan, et lahkuksin juba ammu enne sõda, nii et sellist olukorda ei pruugiks tekkidagi. Aga kui tekiks, siis ma ei kõhkleks ühtki sekundit. Õnneks on mul tütred! 

Aga mu suguvõsas on poegi sõtta saadetud. Mu vanaema Julie, kelle järgi Juulike on oma nime saanud, pidi 1944. aasta suvel sõtta saatma oma ainsa poja Georgi. Minu isa. Ega Georg pidanud tegelikult minema, temavanuseid poisse võeti lennuväe abiteenistusse, aga Georg tahtis ise, vabatahtlikult rindele. Ema ja isa palusid pisarsilmil, et ta ei läheks, mingu hoopis vanema õega laeva peale, Eestist ära, aga uljapea Georg ei kuulanud oma vanemaid, vaid kiirustas Tartusse, kust leegionipoisse rongiga Kloogale viidi. 

Ma olen vaadanud pilte vanaemast enne ja pärast poja tagasitulekut - pärastistel piltidel on ta palju vanem, juuksed on halliks läinud ning pilk hajevil, kuidagi lohutu. Sõda jätab jälje. Teadmatus oma lapse saatusest on ilmselt raskeim koorem üldse.

Õnneks tuli Georg tagasi. Tänu ühele targale ohvitserile, kes noore uljapea Keila staabi õuelt minema tiris, öeldes: "Poisid, minge teie nüüd koju."

Teine ema, kes oma poja sõtta pidi saatma, on mu vanavanaema Ida Katariina. Tema ainus poeg Ernest mobiliseeriti sunniviisiliselt Punaarmeesse umbes samal ajal, kui minu isa Leegionisse. Kui ema Ida ja isa Antti teda rongi peale saatma läksid, ütles poeg pisarsilmil: "Ma ei näe teid vist enam kunagi." 

Ja nõnda ta läks. Ida ja Antti koos oma järelejäänud kolme tütre (üks neist mu vanaema Selma) ning paljude teiste sugulastega küüditati Soomest, Salo linnast, kuhu nad sõja eest pakku olid tulnud, Venemaale. Soome andis ingerlased Venemaale välja. Venemaal sai Ida kirja, kus öeldi, et tema poeg Ernest on "sõjas teadmata kadunud." Tal õnnestus teada saada, et poiss oli saadetud Eesti rindele ning temas tärkas lootuskiir. Kogu pere sõitis Eestisse Ernestit otsima. 

Aga teda ei leitud. Ilmselt sai Ernest surma kusagil Eestimaa pinna peal võideldes. Võimalik, et võideldes mu isa Georgi vastu. Üks vabatahtlikult, teine sunniviisiliselt. Georgi saatis õnn, Ernestit tabas ebaõnn. 

Julie sai valada rõõmu-, Ida Katariina leinapisaraid. 

Mina ei tahaks mingi hinna eest olla kummagi nahas. Jumalale tänu, et mul pole poegi.