MIKS ME IKKA VEEL SIIN OLEME

Eile algas meil siin toredas väikeses Hispaania linnakeses neljapäevane fair ehk laat. Juba hommikul kostsid meie kõrgel mäe otsas asuvale õuele raketipaugud. Tegevustega alustatakse kella kümne paiku hommikul ning kestab see trall kaugele öösse. Kui meie eile kella poole kahe paiku lahkusime, sest lihtsalt meeletu uni tuli peale, lasid teised, lapsed kaasa arvatud, veel rõõmsalt edasi. Lõbustuspark töötas täisvõimsusel ning tänavad kihasid rahvast. Mitte ükski müügiputka polnud veel pille kotti pakkinud.

Kuna päeval oli 37 kraadi, siis seadsime end minekule alles südaöö paiku. Lapsed olid väga elevil, Lullu muidugi ka. Nii kui mürtsuvat muusikat kuulis, hakkas kohe kilkama ning jalgu kõlgutama. Tema on meil suur musafänn, juba beebist peale. Eriti meeldib Juulile rokk, aga nüüd ma vaatan, et Hispaania muusika läheb ka väga asja ette. Kui Roosi ja Ella mänguväljakul kiikudele valu andsid, pühendus Juulike kogu oma olemusega muusika nautimisele. 

Roosi jaoks oli üks toredamaid asju see, et ta nägi nii paljusid oma laagrikaaslasi, sealhulgas mitut tüdrukut, kellega oli jõudnud sõbraks saada. Üks tuli temaga mänguväljakul suhtlema ning kahte kohtasime pannkoogiputka juures, kust ostsime kastanijahust tehtud gluteenivabu pannkooke (imelised!!!). Sõbrannad olid koos oma emadega ning kõik hüüdsid teda nähes rõõmsalt: "Hello, Aurora!" Mind jätkuvalt hämmastab see sundimatus, millega hispaanlased suhtlevad. See lihtsus, see rõõm. Kuidas sind võetakse kohe omaks ning sa oled kogukonna täieõiguslik liige ka siis, kui oled teisest rahvusest ning tulnud mujalt. 

Meil on muidugi selle linnakesega eriline suhe. Esimest korda tulime siia siis, kui Roosi oli kolmene, sama vana kui Ella praegu. Juba siis said kõik kohad meile tuttavaks ning Roosi leidis endale elu esimese sõbranna, Julia. Maja, mille leidsime, meeldis meile nii väga, et ristisime ta kohe "dream house'iks" ehk unistuste majaks. Tagasi tulime juba aasta pärast. Siis jäime pooleks aastaks ja mina kirjutasin dream house'i oliivipuu all valmis oma romaani. 

Vahepeal oli mitu aastat vahet ning eelmise aasta augustis tulime jälle. Õnneks oli majake suure aiaga vaba ning saime sisse kolida. Nüüd jäime suisa aastaks. Ei suutnud lahkuda, miski hoidis meid siin kõvasti kinni. Siin on nii hea aura, keha puhkab ning meel rahuneb. Ka lapsed on õnnelikud ja rahul ja nii ei olegi olnud mitte mingit põhjust lahkuda. Me ei olegi ilmselt seepärast lahkunud, et meil on siin lihtsalt nii hea olla. 

Ja nii me siin siis elamegi. Kaua veel, ei oska praegu öelda. Aga olen ka aru saanud, et praegusel ajal, mil kõik on nii ebakindel, ei ole mõtet võtta eriti palju paineid. 

Tuleb lihtsalt leida endale selline koht, kus sa oled õnnelik, ning olla seal.

Pildil loojak kiriku kohal unistuste maja aiast vaadatuna.