Imestasime Innoga, miks siin Hispaanias on nii palju noori meesõpetajaid. Enam kui pool Roosi õpetajatest on mehed vanuses 30-40. Eestis samas tuleb meesõpetajaid otsida tikutulega. Hea, kui kooli peale on üks!
Aga mis siin imestada, Hispaania kaotas kohustusliku armeeteenistuse aastal 2001. Noored mehed said naistega võrdsed võimalused edasi õppida ning nii need noored meesõpetajad tekkisidki. Eesti poisid aga peavad pärast kooli tuimalt sõjaväes nühkima ning aastaks ajaks igasuguse iseseisva mõtlemise ära unustama.
Sest mis on sõjavägi? Sõjavägi on tuim käsutäitmise kool, kus iseseisval mõtlemisel pole mitte mingisugust kohta. Kui gümnaasiumis utsitatakse poisse, nagu tüdrukuidki, ise mõtlema, ise arutama, ise analüüsima, siis ühtäkki on nad nagu vangilaagris, kus tuleb mõtlemine ära unustada ning lihtsalt ülemuse käsku täita. Aasta otsa! Mõni ime siis, et see noor poiss selle aastaga iseseisva mõtlemise ära unustab, kuna talle on aasta otsa tuima käsutäitmist pähe pekstud, ega oska enam vabanedes ümber lülituda. Ega lähe ülikooli, vaid lihtsat tööd tegema. Ta on saanud šoki ning sellest šokist väljatulek võtab aega. Aga selle ajaga on tüdrukud juba kaugele mööda läinud.
Ning nii ei olegi meil noori meesharitlasi, sest nad on sõjaväes mõtlemisvõimetuks tehtud. Mõni taastub, paljud mitte.
Lisaks veel kordusõppused. Mehe töörütm katkestatakse vägivaldselt ja mille nimel? Et kista teda kaevikusse roomama.
Mõtlemisvõimelisele mehele lüüakse jälle piltlikult öeldes püssiga pähe. Et suu kinni, nüüd täidad käsku! Miks peaks ettevõtjad palkama Eesti mehe, keda võib igal ajal töö juurest ära kutsuma? Ta palkab hoopis mõne välismaalase, kel sellist koormat kaelas pole. Või viib oma ettevõtte ära välismaale. Ja kuidas saavad mehed nii üldse karjääri planeerida, töökohtumisi kokku leppida? Kunagi ei tea ju, millal tuleb jälle totter käsk "viivitamatult" kohale ilmuda.
Lisaks olukorra absurdsus võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega, kus meestel armeekohustust pole. Teiste Euroopa riikide noored mehed mõtlevad oma peaga ja õpivad oma unistuste ameteid. Eesti noored mehed roomavad samal ajal kaevikus ega mõtle, vaid täidavad tuimalt käsku.
Lisaks olukorra absurdsus võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega, kus meestel armeekohustust pole. Teiste Euroopa riikide noored mehed mõtlevad oma peaga ja õpivad oma unistuste ameteid. Eesti noored mehed roomavad samal ajal kaevikus ega mõtle, vaid täidavad tuimalt käsku.
Ja veel üks oluline nüanss. Naistel samasugust kohustust pole. Räägitud on sünnitamisest, aga sünnitamine on iga naise omaenda vaba valik. Tahad, sünnitad; tahad, ei sünnita. Tahad, teed aborti. Meestel sellist vabadust ei ole. Meestel on käsk minna sõjaväkke. Eesti meestel on elumuutev kohustus, Eesti naistel mitte.
Naiselikust aspektist - miks peaks noor naine tahtma pere luua Eesti mehega, keda võidakse iga kell kutsuda pere juurest ära kordusõppustele? See lööb ju pere rütmi täiesti sassi, mingeid pikaajalisi plaane teha ei saa. Parem siis juba välismaa mees, kel pole sellist kohustust kaelas. Mina küll ei viitsiks elada mehega, kes peab aastas mitu korda õppustel käima, ma ei taha sõjaväelasega abielus olla.
Imestada ei ole ka selle üle, et enamik riigiametnikke on Eestis naised. Enamik õpetajaid on naised. Ja nõnda edasi. Üliõpilased on naiste meri. Meestele lihtsalt ei anta võimalustki. Ainult minu põlvkonna mehed - Pevkur, Rõivas, Mikser jne - pääsesid sõjaväest ära. Ja pange tähele, kui kõrgele nad on lennanud! Sest neil oli võimalus õppida ning karjääri teha.
Tänapäeva noorte meeste elu Eestis on aga hea vaid kuni 18-eluaastani, pärast seda võetakse neilt iseseisva mõtlemise privileeg ära. Sealtmaalt on ainult allakäik. See on tegelikult traagiline, mis Eesti meestega tehakse.
Mina olen sellele vastu. Ei kohustuslikule sõjaväele, ei kohustuslikele kordusõppustele! Sõjavägi EI TEE meest meheks. Sõjavägi võtab meestelt mõtlemisvõime ning teeb nad LAMBAKS.
2 kommentaari:
Jättes muu kõrvale - kui palju on eesti meeste hulgas tegelikult neid, kelle elu unistus oleks tegeleda lastega, eriti väikelastega ja algklassi lastega? Mis seal salata - minu põlvkonna ja minust vanemate eesti meeste hulgas on neid lastega tegelemisest huvitatatud eesti mehi ülivähe.
Välismaa mehi läksid pereloomiseks otsima (vähemalt minu põlvkonna, nooremate kohta ei tea) eesti naised otsima just seetõttu, et saada endale mees, kes oleks väikeste lastega tegelemisest huvitatud. Paljuski seetõttu püütigi endale saada mõni prantslane, rootslane, austerlane või kes iganes - ja paremal juhul see siis Eestisse vedada, et siin eestikeelses keskkonnas siis pereelu elada (isa keele saab laps pealekauba). Või paljud on ka välismaal (laste isa sünnimaal) elu sisse seadnud. Oh ma tean neid lugusid nii palju!
Näit. kasvõi mu oma koolikaaslane. Või noh, tegelikult tema puhu, pere lõi ja lapsed sai algselt küll eesti mehega... No et teha lühidalt, ütlen, et ei sujunud ja lahku läksid. Siis aga leidis endale austerlase ja sai tema näol endale lastekasvatamisest huvitatud mehe. Mees kohe algusest hakkas kantseldama lapsi nagu oma lapsi, siis kolisid Eestisse ja nüüd vist nii 10a on õnneliku perena toimetanud.
Ei ole erandiks ka mu oma mees. Ta küll ise tahtis lapsi (et saaks lapse - selle teema võttis esimesena jutuks just tema) ja eks ta on uhke ka, et tal on kolm last... Ja mida ta peab tegama (lapsed lasteaeda ja kooli viima - kuna mina autot ei juhi) - selle ta teeb kasvõi hambad ristis (jah, kurtmist on küll olnud, et näit. lasteaialapse riidesse panemine riietusruumis olevat NII RASKE). Kuid lastega koos olemine, kantseldamine jms. on talle siiani päris korralik pähkel. Meie tüüpiline elukorraldus on see, et mina koos lastega elutoas/köögis - ja mees kas õues või oma toas. Aeg-ajalt tuleb meie hulka, aga laste lärm paneb ta ruttu piinatud nägu tegema ja oma toa vaikusesse tagasi tõmbuma. Kui kuhugi läheme, kuhu autoga minema peab, siis mees on sageli kannatamatu näoga, et millal autosse istume ja koju tagasi läheme - mis minu jaoks muudab kogu perega kuhugi mineku nats ebameeldivaks, aga mis teha.
Ükskord oli 6a tüdrukul kutse linna mängutoa-sünnipäevale. Kuna jala sina ei lähe - ok, issi autoga viib. Tüdruk, kingituseke käes, ootas väraval, kui issi auto ette ajas - ja läksid. Mina endamisi mõtlesin, et päris huvitav - nüüd kukkus nii välja, et issi ja tütar veedavad koos aega. No mingil ajal siis helistasin, et kuidas sünnipäev läheb ja millal laekute? - Ei mina tea, ega ma pole seal - ma olen siin ühe oma sõbra juures, sest - mis ma seal teeks? No jah. Ikkagi põgenes ta laste seltskonnast oma sõbramehe juurde. Jäi siis loota,et teised lapsevanemad poole silmaga valvavad ka meie last. No ja positiivse poole pealt - issi ju transportis edasi-tagasi ja tüdruk sai ju oma sünnipäeva, seega ma ei hakanud midagi nurisema ka...
Nooremate meeste hulgas näib siiski midagi muutuvat. Näit. 60-a ringis kolleeg räägib rõõmsa õhinaga, kuidas tema poeg (30 ringis) tema lapsega nii palju ise tegeleb - et jah, näed, nüüd vist ongi nii, et mehed ka ise osalevad lapsega tegelemises. Kusjuures, Eesti sõjaväeteenistuse on läbi käinud too noormees (ja tema vend ka), pole küll nagu tööelu ja õppimist ega pereelu nii massiivselt takistanud see... Nooremate meeste puhul ka palju neid, kes on nõua ise vanemapuhkusel olema, meie põlvkonnas see mõte "oled kodus ja väikesed lapsed" tekitab enamusel esti meestest kabuhirmu. Õpivad, jah, sellised sul õpetajateks väikestele lastele - unusta ära!
See sõjaväeteenistsu kestab tänapäeval ju nii vähe ja kodus käia saab regulaarselt. Mina olin 6a (!) töölt eemal ja siis ka läksin 2a lapse kõrvalt 0,6 koormusega tagasi tööle ainult seetõttu, et mul nii lahke pensionärist ema, kes oli nõus 2a ise hoidma - muidu oleks 7a töölt eemal olnud, sest sõimerühma last panna on minu meelest veel vara. Õnneks on mul nii mõistev tööandja, kes veel isegi ootas nii pika kodus olemise järel tööle tagasi - no vedanud, ma tean.
Väga asjalik kirjutis, mida peaks tutvustama ka haridusjuhtidele.
Igasugune alamate nüristamine kuulub valitsejate programmi juba Vana-Rooma aegadest. Pööblit on mõjus vaos hoida ka hirmutamisega: "Isamaa on hädaohus"!
Postita kommentaar