Eile siis läksime taas Ellaga Roosile kooli vastu. Kuna Ella tahab pikka aega mänguväljakul hullata, aga Roosi on pärast kooli rampväsinud, siis läksime tund aega varem. Ella kasutas seda aega mõnuga - kiikus, ronis treppidel ning lasi liumäest alla. Kõige rohkem meeldib talle treppidest üles-alla ronimine. Kohe näha, et minu tütar :D
Kui mina temavanune olin ja mu vanaema mind oma töö juures hoidis, siis ma jooksin ka kogu aeg Rakvere Metsamajandi olmehoone (seal oli Metsamajandi töötajate söökla ning baar) üles-alla ning vanaema pidi mind taga ajama. Siiamaani mõtlen, et kuidas ta küll hakkama sai, sest ma jooksin treppide peale tagasi, kui vanaema mind sealt ära tõi, ja ta pidi ju oma tööd ka tegema. Mu vanaema oli Metsamajandi koristaja - hästi töökas ning kohusetundlik, aga samas hea ning sooja südamega inimene, keda kõik armastasid. Mu isa tavatses öelda, et kui teised mehed talle oma ämma kirusid, siis tema pidi alati ütlema, et tal on maailma parim ämm, sest see oli tõsi :D
Isa jälle oli Metsamajandi direktori asetäitja ning käis iga päev seal majas, kus mu vanaema koristas ja samal ajal mind hoidis, lõunal. Mina lõunatasin siis alati tähtsalt koos isaga. Minu ilus ja tark isa oma uhkes ülikonnas ning mina. Küll ma olin uhke :D Kui isa tööle tagasi läks, sain jälle väheke mööda treppe joosta ning külalistubade voodite peal hüpata - vanaemal polnud südant mind keelata :D
Et jahh, ma pean tunnistama, et Ellukene on täpselt nagu mina. Üle kõige armastab ta ronida ning turnida ning teda tuleb kogu aeg peale passida. Mina kukkusin väiksena ühe oma ulja turnimisretke käigus oma aia vahtrapuu otsast alla ning olin pärast seda verine. Mis täpselt juhtus, ma enam ei mäleta, aga ilmselt mitte midagi väga hullu, kuna ma olen elus :D Ja siis kukkusin ma ükskord alla oma võrevoodist. Pärast seda pani ema mind selleks ajaks, kui mind passida ei saanud, suure kasti sisse istuma. Saan tast nüüd täiesti aru, aga väikesi kinnisi ruume vihkan siiamaani.
Õnneks on mul aega Ellal järel käia ning teda passida. Või meil Innoga :D Ja jumal tänatud, et vähemasti Roosi ronija pole. Roosi on hästi ettevaatlik ning ronis lapsena ainult üks kord laua peale, et võtta kapist kommi. Kõik :D
Lõpuks kadus ka Ellal mänguväljakul trepist üles-alla jooksmise isu ära. Ta nimelt nägi koolihoovil (mängukas on kohe kooli kõrval) Roosit klassiga liikumistundi jooksmas. Ja jooksis kohe aia taha talle lehvitama. "Roosi, Roosi!" karjus pisike Ella. Või õigemini "Voosi, Voosi!" Sest ta ei oska veel R-tähte öelda :D Ja lehvitas talle entusiastlikult. Roosi klassikaaslased märkasid teda ja lehvitasid rõõmsalt vastu. Kui Roosi pärast oma lemmikõpetaja Carlose saatel kooliväravast välja tuli, ütles ta mulle, et teised olid veel tükk aega tema "little sister'ist" rääkinud ning öelnud talle, et "your little sister loves you." Ehk siis "sinu väike õde armastab sind." No nii ongi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar