MIKS SEE SUUR SÕDA ON ERINEV KUI EELMINE

Üha enam on kuulda hõikeid, et mis see praegune sõda siis ära ei ole, paneme samamoodi vastu nagu eelmistes sõdades.

Aga praegune sõda ei ole nagu eelmised sõjad. Üks gamechanger'eid on tuumarelv, aga lisaks sellele ei sõdi suurriigid enam ausalt - nad ei kuuluta enam oma rivaalile ise sõda ega vii oma vägesid sõjaväljale sisse, vaid kasutavad selleks oma ettureid - väikeriike. Väikeriikide õlul on sõjapidamise raskus ning nagu ütles Eesti kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm, peavad nad ka võidu suurriigi eest kinni maksma. Tõsi, arusaamatuks jäi, mida ta mõtles, kui ütles "kinni maksma." Kas raha või verd? Kas peame andma eurosid ja sente riigikassast või maksma selle kinni oma meeste verega? Küllap saame pea vastuse.

Ehk siis kui viimane suur sõda oli kogu lääne ühine pingutus, D-day ja V-day, kõikidel noortel poistel üle läänemaailma oli sama kogemus, et nad käisid sõjas, Eesti poiss Georg ja Ameerika poiss Willy ühtmoodi, ehkki erinevatel rinnetel, siis see praegune sõda rullub lahti nõndamoodi, et kaevikutes roomavad vaid Olexy, Janis, Jüri ja Vytautas. Ning võib-olla Pekka. Saksa, Prantsuse, Hispaania, Portugali ja paljude teiste lääneriikide noorsandid pikutavad sellal diivani peal, mugivad croissante ning vaatavad sõda telekast.
Tänapäeva sõjas on ka tagala mõiste teine. Kui eelmises sõjas oli ohus kogu Euroopa, sest Hitler tungis kogu aeg edasi ning mitte keegi ei võinud teada, kuhu ta järgmisena tungib, siis praeguses sõjas on selge, kus on tagala. Eesti, Läti ja Leedu on eesliin, Eesti ehk eesliini eesliin, ning terves Eestis, kuna ta on nii väike, pole kohta, mida võiks nimetada tagalaks. Levinud rakettide tegevusraadius on nimelt 300 kilomeetrit ning Eesti laius ongi 300 kilomeetrit.

Ehk taganeda ei ole mitte kusagile. Tagalat ei ole.

Tänapäeva sõja tagala hakkab kulgema kuskil Poola keskelt, kuna Varssavi kaitsmist peavad diivanil pikutajad ilmselt oluliseks. Kuna ta on nii lähedal Saksamaale. Kindlam on muidugi Prantsusmaal, kuna kes teab, äkitselt tahab Venemaa ikkagi taas Berliini jõuda. Mine tea.

Kindel on see, et tänapäeva lääneliitlased ise Ukraina - ega ka Baltikumi - eest sõdima ei hakka. Tänapäeva lääneliitlased lihtsalt ei ole enam need, kes eelmise sõja lääneliitlased. Nad ei ole sõjaks valmistunud ning neil ei ole sõjamajandust. Nad ei ole ka nõus sellele üle minema. Venemaa on seda juba ammu teinud.
Mis tähendab seda, et we are on our own. Meie riigi saatus on meie enda kätes. Ise võime end päästa ja ise põhja lasta. Ka see, kas olla eesliin või mitte, on meie enda otsustada.

Aga abiväge tulemas ei ole. Vana Euroopa teab, et tema ohus ei ole, Putini eesmärgid on Hitleri omadest erinevad, ning seega ei viitsi nad meie pärast oma diivanite pealt püsti tõusta.