Siis sünnipäevadest. Roosi on nüüdseks käinud viie klassikaaslase sünnipäeval ning reedel on jälle sünnipäev, sedapuhku klassiõe Laura oma. Mitte ükski sünnipäev pole toimunud klassikaaslase kodus. Hispaanlastel on nimelt tava reserveerida mõni söögikoht ning seal saavad siis lapsed paar tundi pidu pidada. Roosi klassi laste konkurentsitu lemmik on meie kodu lähedal asuv pubi, kus on ühes toas suur mängupark koos liumäe ning pallimerega. Seal nad siis möllavad ning märkavad vahepeal ka laua taha krõpse ning kooki sööma tulla. Hispaania vanemad nimelt võtavad laste sünnipäevade puhul vabalt ning katavad laua erisuguste krõpsude ning karastusjookidega. Tõsi, peo lõpus tuuakse lauale uhke tort küünaldega ning lauldakse kooris traditsioonilist sünnipäevalaulu.
Kutsutud on ALATI kõik klassikaaslased ning on mõeldamatu, et keegi jäetakse välja.
Lõpetuseks mõned küsimused Roosilt:
1. "Miks Eesti koolis kõva häälega rääkida ei tohi? Siin mulle öeldakse, et räägi kõvema häälega! Eesti koolis mulle öeldi, et räägi tasemini."
2. "Miks Eesti kooli telefoni kaasa võtta tohib? Nii läheb ju pea sassi ja ei saa rahulikult õppida."
5 kommentaari:
Ja Armeenia Raadio vastab: "Sellepärast, et Eesti on tagurpidimaa." :D
Eesti ainus allesjäänud väärtus seisneb siinses VAIKUSES. Ühistranspordis on vaikne ja kui ei ole tehakse märkus, mujal avalikes kohtades on ka vaikne. Nutilärmi teevad lapsed tõesti paraku igal pool. Kurb on ühistranspordis vaadata neid nutinarkaritest lapsi.
Meie laste koolis on nii,et kaasas tohib telefon olla, kuid telefoni ekraanis "istumist" koolis ei lubata. Telefon peab olema kotis ja kasutamine on lubatud helistamiseks/kõne vastuvõtmiseks (vahetunnis).
Veidi aega tagasi kerkis lastevanemate hulgas küsimus,et kui laps on pikapäevarühmas, kas siis võiks minna telefoniga netti nii palju, et oma Stuudiumi kontolt kodust õppimist vaadata (et saaks pikapäevas kodutöid teha). Sest päevik on põhiliselt Stuudiumis (1.kl põnnidel on ka klassikaline paberpäevik, aga tuleb ette, et unustab kodutöö sinna kirjutada). Mina olin selle poolt, et kokkuleppel pikapäevaõpetajaga (laps enne küsib) võiks lubada lapsel korraks Stuudiumit vaadata.
Roosi esimesele küsimusele ehk kas lapsed räägivad Eestis vaikse häälega või mitte, ma vastata ei oska.
Minu jaoks on Eesti kool/lasteaed ja ka oma kodu (kolm last) siiski üsna mürarikas koht. Ei ütleks, et need eesti lapsed nii vaiksed on. Tühjagi!
Hiljuti arutasime töökaaslasega, kelle on lapsed, et oma majas elamisel on see eelis, et laste tekitatav lärm ei kosta siis teiste inimesteni :D:D Et kuidas me küll kortermajas üldse elaks :D
Niigi mul oma meeski ei talu hästi laste lärmi (väsib sellest kiiresti ja hoiab omaette). Ma ise olen kolme lapse lärmi sees elamisega kohanenud... vist.
Eesti on ikka täiesti teine maailm :D Meil käib ülesannete lahendamine ainult töövihikutes ja õpetaja kirjutab vahel ka ise vihikusse ülesandeid :D No nagu nõukaajal. Mingit e-värki pole :D
Postita kommentaar