Mäletate, kirjutasin siin mõni aeg tagasi oma ukrainlannast tuttavast Lenast, kes pääses 2022. aastal Ukrainast koos oma armsa aastase tütrega põgenema ning jõudis välja Portugali, kus ta lahkesti vastu võeti?
Tal oli plaan oma tütar septembris Portugalis eelkooli panna, aga detsembris otsustas Lena koos tütrega kodumaale naasta. Oma kodulinna Sumõsse. Toona oli sõjas ka väheke rahulikum periood ning Lena lootis, e nii jääbki. Ja läks koju.
Paar nädalat tagasi lugesin ta meeleheitlikku postitust, et "meid pommitatakse pidevalt ja ma ei tea enam, kas tegin õigesti." Ta ütles, et õhk on paanikast nii paks, et seda saaks noaga lõigata.
Sõja rahulikum periood on läbi ning Sumõ on tiheda tule all. Kui varem postitas Lena iga päev, siis nüüd pole tast enam kippu ega kõppu. Kadunud.
Kas ta on Sumõst evakueeritud või juba surma saanud, ma ei tea. Igatahes on ta kusagil, kus internetis olla ei saa.
Oleks ta siia jäänud, käiks ta laps praegu Portugalis eelkoolis ning jookseks rõõmsalt mänguväljakul ringi.
Jahmatav, kui palju sõltub siin maailmas meie enda otsustest. Teed väikese vea ning võitled juba elu eest. Ja paned ka oma lapse elu ohtu.
Sõda paraku on selline, et seal vahelduvad ohtlikumad ajad rahulikumate aegadega ning rahulikul ajal on selline tunne, nagu sõda oleks läbi saanud. Aga see on petlik. Enne tormi on alati vaikus. Siis läheb möll taas lahti ning sa ei suuda uskuda, kuidas võisid arvata, et sõda on läbi. Aga nii see on.
Kui puhkeb sõda, siis katsu leida endale võimalikult turvaline koht. Ja kui sa seal juba oled, kui Jumal on sind sinna aidanud, siis püsi seal, kuni sõda on läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar