MADRE MIA!

Jumalik õhtu. Soe õhumass on lõpuks ometi kohale jõudnud. Kui eile oli päeval veel ainult 18 kraadi ning mul oli väljas külm ajakirja lugeda, siis nüüd on kell pool üheksa (tund vähem kui Eestis) ning sooja on 21 kraadi. Homme päeval tuleb 27 ning sealt läheb ainult soojemaks.

Inno rõõmustab ja jõudis täna isegi päikest võtta. Ja lastele õue kiigud üles panna. Nüüd on meil oma hoovis minimänguväljak.

Kõik õitseb. Puud, põõsad, lilled. Ja lõhnab! See magus, uimastav kevade lõhn! Õhtul son see eriti tuntav. Seepärast meeldib mulle videviku laskudes veel üks väikene jalutuskäik teha. Jalutan kõrvaltänavasse kiriku juurde ning tagasi. Heidan korra pilgu me linna kohal käsi laiutava Jeesuse poole. Ja ütlen mõttes tänupalve selle eest, et olen turvalises kohas. Et olen vaikses ja rahulikus kohas.

Ma ei ole kiriku juures üksi. Seal lükkab üks tüdruk, nii 15-16, ratastoolis oma õblukest vanavanaema. Vanavanaema juuksed on nii hallid, et nad polegi enam hallid, vaid lausa valged. Lapselapse näol on õrn naeratus. Neil on tore koos olla. Ju mõtlesid nemadki veel selle ühe õhtuse jalutuskäigu ette võtta.

Koerad hauguvad. Me maja kõrval on koerte varjupaik. Igaühel on meeletu territoorium jooksmiseks, sest nende aedikud on suured. See on mäe nõlval, keset rohelust.

Ja siis tulevad kassid. Kõigepealt haagib mulle end sappa triibik. Perenaine avab talle küll juba ukse, et kiisu-kiisu, tule tuppa, aga kass vaatab vaid korraks vabandavalt tagasi ning silkab minu sabas meie aeda. Seal ootavad teda juba ees punane ning mustvalge, kes on ei-tea-kust välja ilmunud. Kassid nuusutavad üksteist üle ning kaovad siis kuhugile aianurka. Kuhu, ma ei tea. Ilmselt hiirtejahile või on neil muud asjaajamist. Käivad nad meie hoovis iga päev ning vahetevahel jäävad öösekski. Punasele meeldib magada Juulikese kärus.

Tagasi jõudes on toast kuulda laste lõbusaid kilkeid. "Madre mia!" hüüab Roosi vannitoast. "Jumal küll!" Lähen vaatama, mis juhtus. "Ma oleks su lõhnaõlipudeli peaaegu et maha ajanud," jutustab ta vaheldumisi naerdes ja risti ette lüües - seda õpetati koolis. "Aga õnneks kukkus vaiba peale. Kas sa oleks olnud vihane?"

"Ei oleks," naeran ma vastu.

Hea on olla.