Mees sellega leppida ei suutnud ning tuli mulle öösel ukse taha. Elasin siis Kotzebue tänaval, kohe Balti jaama taga. Istus trepikotta maha, minu ukse ette mati peale ja kolkis öö läbi jalaga ust. Hommikul proksi tööle minnes astusin tast üle - tema magas mati peal. Nii käis ta mitu ööd või isegi nädal aega järjest. Igal hommikul leidsin ta mati pealt magamast.
Siis tuli isa mulle Tallinna külla, ta käis kord nädalas umbes, ja tema, vana tsoonimees, oma une segamist ei kannatanud. Mees tuli jälle öösel kell kolm, kõige magusamal uneajal, ja hakkas jalaga ust kolima. Isa kargas diivani pealt püsti, lõi ukse pärani lahti ning kärkis vihase häälega: "Mis kolkimine sees siin keset ööd on???"
Pärast seda oli mees kadunud kui paha hais ning kui ma teda kuskil juhuslikult kohtasin, siis keeras pea eemale :D
Siit moraal - paluge lihtsalt mõne meesterahva abi. Ahistajad on üldiselt väga arad.
P.S. Ühe loo pean veel ära rääkima, isa oli ikka nii lahe :D Kord ei andnud üks eks mulle kättemaksuks mu kullast kaelaketti tagasi. Mille ma tema juurde unustasin. See oli väga ilus kuldkaelakett, isa tõi selle mulle Ameerikast. Kurtsin siis oma muret isale. Isa haaras kohe toru ning helistas tollele mehele natuke peale südaööd ja ütles, et ta on muuseas vana tsoonimees ning kas toob mu kaelaketi tagasi või... Järgmisel päeval tõi tolle mehe isa mu kaelaketi ohtrate vabanduste saatel mu isa kätte ära. Ümbrikus :D
1 kommentaar:
Küll sul, Irja, on ikka olnud palju austajaid!
Tegelikult see ei ole kompliment...
Tänapäeval toimub küberahistamine - massiline. Ürgmehe rusikatega seda küll ära ei lahenda. Naiivsevõitu ja kergemeelsevõitu lookene on see siin. Probleem on aga väga tõsine ja väga levinud. Räägin "ebasobivate" inimeste massiviisilisest küberahistamisest, mis väljendub juba reaalses igapäevases elus.
Postita kommentaar