Mis joonistub selgelt ta lugudest välja minu arvates - Vene sõjavägi ehk siis nõukogude sõjavägi koolitas välja MURDJAID. Hüva, ütleme otse välja - tapjaid. Need, kes väljusid, olid diplomeeritud tapjad. Ok, mitte kõik, kuna mõnel peksukotil õnnestus ka ellu jääda seal põrgus ja nemad muidugi ei ole tapjad. Nagu näiteks Peeter Sauter, kes kirjutas mu lehel, et sai vene kroonus kogu aeg peksa.
Aga suur osa vene kroonust eluga välja tulnud meestest on välja koolitatud tapjad. Venelased, valgevenelased, ukrainlased, eestlased ja nii edasi. Need on siis mehed vanuses 50 +, kes veel vene väkke võeti.
Sealt läheb piir, Inno, kes on praegu 55, oli üks viimaseid, kes võeti. Innoga sama vana Andrus Kivirähk näiteks pääses, kuna ta sai ülikooli sisse. Inno esimese korraga ei saanud - sel aastal oli suur tung ajakirjandusse. Tema pääses hoopis vene kroonusse murdjakoolitusele.
Murdjaks koolitamine seisnes selles, et mehi õpetati surma mitte kartma. See oli põhiline selle juures. Et sul kaob ära igasugune hirm surma ees. See on oluline, kuna sa võid sõnades kange mees olla, aga paned esimese paugu peale plagama, kuna sul tekib instinktiivne surmahirm. Ja nii ei jõuagi mehed rindele, kuna HIRM otsustab kõik. Vene sõjavägi võttis selle ära.
Sellised olukorrad, millest Inno rääkis. Olukorrad, kus sul tuli surmaga silmitsi seista, kus su kogu elu sul silme eest läbi jooksis, kus iga hetk võis olla su viimane, kui sa vale liigutuse tegid. Oleks Innol lumelabidas käest kukkunud või oleks tal käsi vääratanud, oleks ta olnud surmalaps.
Sellises olukorras õpib enamik mehi end kaitsma. Aga mida tähendab enda kaitsmine? See tähendab ka seda, et oled vajadusel valmis teist inimest tapma. Tal kõri läbi lõikama, ütleme otse välja. Sõjas nõuatakse meestelt ka seda, sõbrakesed. Sõdades on palju lähivõitlust, kus teine tuleb sinu poole, pussnuga käes. Ukraina sõjas on sellist asja olnud. Teine tuleb sinu poole, pussnuga käes, ja mida sa siis teed? Kas suudad teisele äsada või tardud hirmust? Sõjaväes tuleb ka sellisteks olukordadeks valmis olemist treenida. Vene sõjaväes nii oli ja seepärast on enamik Vene sõjaväest läbi käinud mehi lähivõitluseks valmis. Kas Eesti sõjaväest läbi käinud mehed on? Ka tänapäevane sõda ei ole ainult moodsate täppisrelvadega mitmesaja meetri kauguselt vaenlase positsioonide pihta täristamine.
Sa pead olema võimeline vaenlasega silmitsi seisma ning teda tapma. Kas teie mehed, olete? Ja naised, kas teie mehed ja pojad on? Mõelge sellele.
Palju on räägitud sellest, kuidas venelased inimlainetena tulevad. See on just sellepärast, et neil puudub HIRM. Hirm, mis halvab kõik.
Me võime siin teha laulukesi sellest, kuidas kanged mehed oleme ja homme lahingusse läheme. Aga kas te, mehed, olete reaalselt sõjaks valmis? Kas te olete kunagi oma elu jooksul seisnud SURMAGA silmitsi? Kas te olete kunagi olnud olukorras, kus te olete olnud võimelised teist inimest tapma? Ja kui ei, siis millele tuginedes te arvate, et suudate seda teha sõjas?
Kuna kindral annab käsu? Ärge tehke nalja. Kui te reaalselt ei ole sellises olukorras olnud, siis sõbrad, käsk surmahirmu ära ei võta. Surmahirm treenitakse inimesest välja karmidel õppustel, kus mehed pannakse surmale silma vaatama.
Eesti sõjavägi või õigemini kaitsevägi on siiamaani olnud piltlikult öeldes poiste suvelaager, kus kõik mehed on "hea meelega" käinud ning ka õppused on naljategemine selle kõrval, mis oli vene sõjavägi. Te ei koolita tapjaid välja kaevikutes roomates ja püss lahti-püss kokku harjutustel. Mees, kes ainult selliseid asju oskab, lööb päriselu lahinguolukorras vedelaks, kuna tal tekib seeasama HIRM.
Ütlesin Innole, et minu arvates on vene sõjaväes käinud mehed nagu sõjast läbi käinud, kuna sõjas tuleb teha samu asju - vaadata surmale silma, olla valmis tapma. Inno ütles, et no päris kõik mehed siiski pole nagu sõjas käinud. Osad töötasid sigalas ja pääsesid lihtsasti. No hüva, nood välja arvatud.
Aga arvestage, et kui Eestit võtma tullakse, siis tulevad seda tegema Inno sõjaväekaaslased. Sama vanad surovikinid, kes on nüüdseks üle viiekümne ning reameestest sõjaväe juhtideks saanud. Ja kes koolitavad praegu välja noori surovikineid, aleppo lihunikke. Mehi, kes ei karda teist inimest tappa.
Kelle meie neile vastu paneme? Oma vene armees käinud mehed, kes vanuses 50 +? Poistelaagri poisid pole ju sarnast väljaõpet saanud ning neist on lausa kahju, kui nad esimestes lahingutes hukkuvad. Aga noid vene armee veterane on vähe, hulka vähem kui on Venemaal. Meie omad jäävad neile üks hetk ikka alla. Tapavad enne kümme Tambovi pätti ära, aga saavad siis ikka surma. Ja Eesti on kaotatud.
Seega. Mida teeme? Korraldame Eesti sõjaväe ümber tapjalaagriks või teeme rahu Venemaaga? Mehed, mis plaanid on?
3 kommentaari:
Ära sa selle pärast küll muretse, et noored Eesti mehed tappa ei julge! Julgevad, teevad seda lausa rõõmuga. Mida nad seal arvutimänge plõksides siis tegema on õppinud? Eestis toimub massiline mustas nimekirjas inimeste igapäevane jälitamine ja lauskiusamine igas kohas, kuhu nad iganes ka lähevad. Ja selles lauskiusamises osaleb väga suur protsent rahvast. Kas sa tõesti arvad, et kui neil pole kahju inimest surnuks terroriseerida, siis on neil järski hirm või moraalsed probleemid tapmise ees???
Vat moraaliküsimus on nüüd küll viimane, mida eestlastele esitada. See, et nad sõtta minna ei taha ja ise surra ei taha, on teine küsimus. Aga tapavad noored eestlased vanuses 15-40 eluaastat lausa rõõmu ja naudinguga.
Mõtteavaldus on natuke vanamoodne, kuna tänapäevases drooni-, raketi-, suurtüki-, lennukite ja liikurmasinate sõjas on mees-mehe lähivõitlus kadumas.
Kui veel rohkem vanaaega minna, siis jõuame isegi Vana Testamendini, kus igal väikesel põhjusel rivaal lihtsalt tapeti. Õnneks sündis maailma Päästja, kes levitas käsuõpetust, kus "üllatati" ka keeluga, et tappa ei tohi!
Ründeüksused ja luure ning vaenlase tagalaluure jaoks on enamuses riikides klassikalised nõuded samad nagu aastakümneid tagasi. Füüsiline ettevalmistus+psühholoogiline ettevalmistus+spetsiaalne ettevalmistus nn käsitsi ja relvadega võitluseks jms. Kui Eestis on teisiti, siis on Teil probleem.
Postita kommentaar