TEINE LUGU INNO SÕJAVÄEAJAST MOSKVAS STROIBATIS. KUIDAS ÜKS EESTLANE VÕIB TEISTE EEST SEISTA

Ja teine looke Inno sõjaväeajast Moskvas.

"Ühel ööl pärast seda, kui meile oli makstud kuluraha, korra kuus seda maksti, tulid öösel meie koikude juurde üks valgevenelane koos oma tšetšeeni sõpradega teistest roodudest. Ja nõudsid raha, mis meile oli välja makstud. No ja siis eestlased jälle maksid kõik rahad ilusti ära neile. 

Mina ei olnud nõus maksma. Seepeale nad kutsusid mind pesuruumi, et räägime seal edasi. Midagi nad aga ei räkinud ning hakkasid mind kohe peksmna. Üks valgevenelane jas kolm tšetšeeni. Võis ka rohkem olla. Hoidsin lihtsalt kätega nägu kinni, et nad seda päris sodiks ei peksaks. Pärast oli nägu paistes, aga pikali ma ei kukkunud. Kes pikali kukkus, peksti surnuks. Raha olin sunnitud neile ära andma. Siis nad läksid minema.

Valgevenelane oli meie roodus, see läks magama. Mina äratasin ta üles, mul ei tulnud und. Algul ma mõtlesin, et võtan žileti ja lõikan tal kõri läbi. Aga siis kutsusin ta lihtsalt pesuruumi ja ütlesin, et anna rahad tagasi, mis ära võtsid. Nüüd oleme üks ühe vastu. Enne olid tšetšeenidega kõva mees. 

Üks valgevenmelane oli sealsamas, aga appi ei tulnud temale.
Siis ma ütlesin, et okei, ma tapan su ära siis. Surusin ta pea pissuaari. Ta ahmis õhku, oleks ära uppunud. Ilmaselt ma olekski ta ära tapnud, kui poleks tulnud üks ülemus, kes lõi mulle jalaga selga ning lõpetas ära selle olukorra.

Pärast andis too minu poolt läbipekstud valgevenelane kõikidele Eesti poistele rahad tagasi, mis ta oli ära võtnud." 

Seega, Eesti mehed! Jätke meelde - ka ÜKS saab olla väljas kõigi eest. Üks kõigi eest, kõik ühe eest.